Tüdruk mäelt

Marje Ernits

Noor naisuurija Ira Tever on üles kasvanud ja hariduse omandanud suures linnas, ometi tahab ta oma ametialast karjääri alustada just provintsis. Nõnda loodab ta vabaneda oma kuulsa eelkäija, advokaadist isa kurikuulsast mainest, mis teda igal pool saatma kipub. Lõpuks leiabki noor naine oma unistuste töökoha. Kõik oleks justkui hästi, sest ta on muretsenud endale vaikses maakonnakeskuses meelepärase kodu, saanud sobiliku ameti ja head kolleegid. Elu maakohas on aga linnaelust sootuks erinev ja Iral tuleb paljugi senistest tõekspidamistest ümber hinnata ja õppida juurde asju, mida üheski koolis ei õpetata. Oma esimese tööülesande sooritab noor uurija oskuslikult, aga rõõm edust jääb tulemata. Ta lahendab küll üksiku metsatalu lumiselt mäelt leitud surnud tüdruku juhtumi, tõestades, et see polnud enesetapp, vaid mõrv, ometi jääb teda painama ebamäärane süütunne.

Marje Ernits

Tüdruk mäelt

Ühel külmal novembrihommikul märkas Ira Tever kortermajast väljudes välistrepil istumas naist. Esmapilgul oli pilt tavaline, sest see naine konutas seal suitsu kimudes tihti, kuid enamasti oli tal ka mõni soojem hilp õlgadel, seekord mitte. Ira oleks tahtnud trepil tukkuma jäänud naist õlast puudutada, kuid märkas siis bussi peatusse lähenemas. Kartus loengule hilineda sundis teda mitte viivitama, sammu kiirendama ja bussi peale hüppama. Pilt poolpaljaste õlgadega naisest talvisel välistrepil jäi aga ta süütunnet painama. Ülikooli peahoonesse jõudis Ira õigeks ajaks ja kuna päeva loengugraafik oli tihe, unus ka hommikune vahejuhtum. Hilisõhtul korterisse naastes meenus see lugu talle taas, ent seekord juba sootuks uues valguses. Nimelt rääkis ta filoloogist toanaaber, et hiljuti oli maja eest lahkunud kiirabiauto, sest ülakorrusel oli ühest korterist leitud alajahtunud naine. Kiirabi oli üsna ruttu lahkunud, sest naine oli surnud. Nende korterelamus oli juba oktoobri algusest saati toasoe sees ja ühistu esinaise sõnul polnud majas ühtegi võlgnikku, kel oleks vee või küttearve maksmata. Tagantjärele mõeldes võis see trepil istunud naine juba hommikul surnud olla, sest õues oli ikka väga külm, kuid kuidas ta siis oma korterisse sai? Ehk oli tal siiski eluvaim sees ning ta läks tuppa tagasi. Võimalik, et keegi ikkagi puudutas teda õlast, aitas tõusta ja korterisse kõndida. Iral oli toona piinlik, et see polnud tema. Kiirustamine oli patt, meenus talle ema väide ja ta kahetses, et polnud tol varahommikul seda naist õlast puudutanud, siis ehk poleks kiirabi asjata kohale sõitnud ja üks elu oleks olnud päästetud. Süütunnet patukahetsus ei kahandanud, aga stiimuliks, mis kannustas Ira Teverit valitud erialal edasi õppima, ülikooli lõpetama ja tulevikus mitte kiirustama, sai see vahejuhtum siiski.

Neid kahetsemisi, olekseid ja valesid valikuid võinuks Ira elus üldse vähem olla. Tehtud vead eksitasid ja viitsid tema kallist aega, ometi oli neist ajapikku omamoodi abigi. Kõik, mis noore naise elus aset leidis, toimus ta enda arvates tema tahtel. Ta oli veendunud, et sepistas ise oma õnne. Kahtlused ja eksimused olid ta tegemistes samuti oma kohal ja salvestusid mällu kogemuste sildi alla. Ülikoolis õpitust oli kasu vaid seni, kuni ta algaja assistendina juurdlusorganite kontoritoolil istus, internetilehtedel surfas ja kaustadesse köidetud arhiivitoimikuid korrastas. Kuid ühel päeval pöördus õnneks kõik ja temast sai nooremuurija vanade kalade meeskonnas. Kala Sulev, Lõuna-Eesti prefektuuri kriminaaltalituse boss lihtsalt ei suutnud ega viitsinud enam igasse maanurka isiklikult kohale sõita ja valis selleks tööks noore ning tüütu olemisega naisterahva oma kontorist.

„Las see blondiin läheb, siis saavad ka akvaariumikalad oma lipsu lõdvemaks lasta ja pisut rohkem hapnikku, muidu lämbuvad veel ära,” lausus ta Irale mõistmatu vihje ja saatis noore uurija kontorikostüümis selle regiooni kaugeimasse maakonda oma alluva alluvusse.

Esimese asi, mis Irat uues töökohas ee