Pidu

Marje Ernits

Et sõbrannadele muljet avaldada, korraldab Liina oma kolmekümnenda sünnipäeva puhul peo. Ta valib selle toimumise paigaks Läti piiri ääres üksildases paigas asuva maamõisa, sest tahab oma sõpradele pakkuda midagi väga erilist. Peojärgsel hommikul üksi ja poolalasti mererannas ärgates ei tunne ta ümbrust ära ning arvab, et sõbrad on ta maha jätnud. Peost ja läinud ööst ei suuda ta suurt midagi meenutada. Ekselnud mõnda aega tühjal rannal, leiab ta lõpuks ulualuse tillukeses räämas rannamajakeses, kus juba elab keegi. Peagi selgub, et ka mõis, kus pidu peeti, ei asu kaugel, kuid seal pole enam aisatki hingelist. Hüljatud paigast lahkumiseks võimalusi otsides leiab Liina majakeses elava võõra mehe magamisaseme peatsist tolle kirjutatud päevikud ning hakkab neid salaja lugema.

Marje Ernits

Pidu

Pidu

Suvi oli lõpusirgel, aga Liina polnud ikka veel oma jumega rahul. Ta oli iga päikselist päeva kasutanud, et kasvõi pooltunni Anne kanali ääres päevitamas käia, aga võimalusi nahale ühtlase tooni peale saamiseks jäi napiks. See oli üks põhjus, miks ta Mirtelit kadestas. Teine põhjus oli muidugi sõbranna tipptasemel elukvaliteet, mis tal Vahemere-äärset päikest lubas nautida ning milleni pürgimiseks Liinal veel kõvasti pingutada tuli.

Teise sõbranna Helgega olid Liina võimalused pea samal tasemel, aga kadedusest ei pääsenud ta siingi, sest Helge oli ikka nii abivalmis inimene, et temaga oli võimatu mitte sõbrustada. Küsimusele, miks tal nii erinevad sõbrannad olid, arvas Liina vastust teadvat – neid sidus ühiselt veedetud lapsepõlv. See oli aeg, mil nad kõik olid veel sarnased. Siis olid nad võrdselt ilusad, väga targad ja ülirikkad. Kooli läksid nad samuti riburada pidi. Mirtel sai kooliküpseks kõige enne, siis Liina ja viimasena Helge. Pikale veninud haridusteel tekkisid sellesse võrdsusse ka esimesed mõrad, aga see ei tähendanud, et nad edasi sõbrannad poleks olnud, pigem vastupidi. Nende liit kinnistus aja jooksul tekkinud traditsioonide toel ning teineteise järjele aitamine polnud pelgalt sõnakõlks, vaid toimis reaalselt.

Liina vanemad lahkusid siitilmast varakult ning orvuabitusest päästis teda töökus, mille väljaarendamine tal ülimalt hästi õnnestus. Tema oli ka esimene, kes kolmiku paiksuse lõhkus ja linnaäärsest eramajade rajoonist kesklinna kolis. Tõsi, seda küll mitte oma algatusel, vaid sugulaste pealekäimisel, kelle arvates ei suutnud orvuks jäänud noor neiu üksi suure aiamaaga maja ülal pidada. Naiivne, nagu ta esmakursuslasena toona oli, andis ta oma päranduse käest ning asus elama ülikooli ühikasse, et olla võimalikult lähedal õppehoonetele ja raamatukogule.

Mirtel oli see, kes esimese raksuga kohe ülikooli õppima ei tormanud, sest tema ees terendas ridamisi muid pakkumisi, aga valis ta neist kõige kindlama ning põrutas kohe peale gümnaasiumi lõpuaktust Saksamaale lapsehoidjaks. Selle valiku esmane tõukejõud oli kodust ja vanematest eemale saamise soov ning alles siis hakkas Mirtel mõtlema, mida edasi teha. Liina meelest oli see hullumeelsus, mis hiljem vääris kadestamist, sest kui Mirtel aasta pärast Eestisse naases, ostis ta Tartu kesklinnas endale kahetoalise korteri ning asus ilma igasuguste probleemideta ülikoolis juurat õppima. Mirtel oli tüdruk, kel polnud kunagi rahapuudust, aga kus ta seda kasvatas, seda ei teadnud keegi, isegi mitte Liina ja Helge. Iga kord, kui sõbrannad selle üle imestust avaldasid, said nad ühese vastuse: Saksamaal teenisin.

Helge oli loomu poolest lausa Mirteli vastand, aga temata poleks sГµbrannade kolmik moodustanud vГµrdhaarset kolmnurka, mis nad tervikuna sama tГ¤iuslikuks muutis, nagu see geomeetriline kujund seda oli. Helge tegemisi juhtis maailmaarmastus ning tema meelest olid kГµik inimesed head, ja kes polnud, need vajasid just tema abi selleks saamisel. Inimestele, kes Helget veel ei tundnud, vГµis ta jГ¤tta naiivitari mulje, kuid seda ta kindlasti polnud. Kui Mirtel suutis Liinat Г