Mees puukastis

Marje Ernits

Linnast Perispä alevisse kolinud noorpere leiab kevadel oma vastrenoveeritud korterile kuuluvast puukuurist küttepuude kastist surnud mehe. Kohale sõitnud uurija arvates võis laip olla seal juba eelmise aasta talvest, aga kohaliku konstaabli sõnul pole alevis keegi kadunuks jäänud. Juhtumit määratakse uurima noor inspektor Ira Tever. Surnul pole nime ega nägu ja loo lahendus tundub võimatu, ometi suudab uurija jõuda jälile nii mehe identiteedile kui ka sellele, kes ta sinna puukasti oli peitnud.

Marje Ernits

Mees puukastis

Lill aknalaual oli ära õitsenud. Ratsuritähe kaunist punasest trompetikimbust oli järel vaid vars ja mõned kõveraks kuivanud kroonlehed. Kas see oli vegetatsiooniprotsessi loomulik lõpp või oli Ira neljanädalane eemalolek kodust lille kuivamist kiirendanud, see jäi selgusetuks. Komandeeringusse sõites mõtles ta küll korra, et kui tema lemmik oleks olnud näiteks koer või kass, oleks ta looma viinud ajutisse varjupaika. Aga kuhu viia lemmiklill? Kas politseijaoskonda oma kabinetti? Ei. Seal oleksid kõik teda kastnud või hoopis ära unustanud. Potti kuivanud lillevart silmitsedes meenusid Irale Kahula konstaabli õpetussõnad, et ratsuritähe sibul tuli kohe peale õitsemist ümber istutada. Selle meenutuse peale vaatas ta oma peeneid sõrmi ja küüsi ning mõtles summale, mille oli pealinna elitaarses maniküürisalongis välja käinud. Perifeerias töötavatele nooreminspektoritele mõeldud täiendkoolitusest ei mõelnud ta eriti palju, sest neil loengutel polnud ta midagi vapustavalt uut juurde õppinud. Ka tuttava maniküürija salongis polnud erilisi arenguid toimunud, aga midagi ikka. Kas viimase moe manniküür ka lille ümberistutamisega kaasnevad mullatööd üle elas, seda Ira Tever ei teadnud, sest taolist kogemust tal polnud.

Pikalt käekotis häälitsenud mobiiltelefon nõudis tähelepanu ja nii jättis naine mullased mõtted kõrvale ja vastas kõnele. Helistas jaoskonna teine uurija Anti Saam ja tundis huvi, kus Ira parasjagu viibis.

„Just jõudsin koju. Mul on tänane päev veel vaba. Milles küsimus?” vastas Ira.

„Ei milleski,” teatas Saam. „Tahtsin vaid teada, et kui sa oled, kas sa tuled, või võtan kellegi teise?”

„Mis lause see oli?” imestas Ira.

„See oli selline lause,” selgitas Saam, „et pean praegu üksi Perispä alevisse sõitma ühte laipa vaatama. Laksi Üllar on haige ja Sulps ise Tartus prefekti juures.”

„No ja kelle sa siis võtaks, kui kedagi pole?” küsis Ira üle ja tundis, et ehk oligi tervislikum peale koolitust ja enne istutustööd pisut värskes kevadõhus viibida. „Kelle, kui mind ka ei ole?”

„Ei ole või? No ma mõtlesin, et IT-mees tuleks jalutama,” pakkus Saam huupi. „Või võtaks Andust laomehe kaasa.”

„Kas sa istutada oskad?” küsis Ira.

„Mida?” kostis teise uurija suust küsimus ja kohe tuli ka lisa. „Ei, meie jaoskond ei pea sel kevadel metsa istutama, sest meil on RMK-ga tänavu teine sehvt. Las koolilapsed istutavad. Meie teeme seiret.”

Ira ei teadnud sellest seire-sehvtist midagi. „Olgu. Ma tulen. Aga sina aita mul ratsuritäht ümber istutada. Ja veel, sõida minu poolt läbi, sest ma pole oma autos kindel. Kuu aega pole liigutanud, ehk ei sõidagi enam. Ja kas see alev on ikka alev? Või pean ma kummikud kaasa võtma?”

Läks pool tundi, enne kui Anti Saam kolleegi maja ette parkis ja talle oma saabumisest telefoneeris. Ira väljus majast üsna kohe peale saadud kõnet. Ta polnud hakanud linnariideid tööriiete vastu vahetama, sest sõitsid nad ju mingisse korralikku alevisse ja ega need sealsed teed ja tänavad saanud pealinna tänavatest hullemad olla.

„Läks sul aga kaua!” märkis Ira ja seadis end mugavalt esiistmele. „Mul tekkis vahepeal küsimusi.”

„Ausalt?” märkis Saam. „Mul ka, aga küsi sina esmalt, sa ikkagi naisinimene… noh ja nii edasi!”

„Soovõrdõiguslikkuse printsiipi arvestades on selline suhtumine alandav,” ironiseeris Ira.

„Ei, ega ma seda!” parandas Saam oma sõnakasutust. „