Tapjakaev

Marje Ernits

Ira Tever läheb bossi palvel uurima maakonna äärealal juhtunud lugu tapetud koerast. See tundub esmapilgul lihtsa ülesandena, ent töö käigus sattub ta ise eluohtlikku olukorda, kukkudes heinamaal surnud looma jälgi otsides mahajäetud talukoha vanasse kaevu. Toibudes avastab ta õudusega, et lamab pimedas augus kellegi teise laibal. Ootamatult keeruliseks muutunud juhtumit peab tema asemel asuma lahendama kolleeg Anti Saam meeskonnaga, ent see ei tähenda, et kannatanu rolli sattunud Ira saaks ise uurimisest kõrvale jääda.

Kaane kujundanud Piret JГјrisoo

Toimetanud Milvi Teesalu

AutoriГµigus: Marje Ernits ja OГњ Eesti Raamat, 2018

ISBN 978-9949-658-01-5

ISBN 978-9949-658-02-2 (epub)

www.eestiraamat.ee

www.facebook.com/Eesti-Raamat

TrГјkitud Tallinna RaamatutrГјkikojas

Andeksandmine oli lihtne, aga sellega ei pidanud leppima. Palju raskem oli leppida nende olukordadega, kus ei saanud enam andeks anda, sest polnud, kellele andestada. Selle elutõe mõistmiseni oli Ira Tever oma uurijatöös mitmeid kordi jõudnud, kuid iga kord, kui taoline asi kordus, üllatas see teda jälle. Uus juhtum, mille uurimistöö osakonna ülem Sulps Erik talle sedakorda poolvägisi peale oli surunud, tundus pisut teistlaadne. Mõte, et uurimistöö, mis puudutas vaid inimese vara, mitte tema enda elu kallale kippumist, laheneb ilma emotsioonideta, pani Ira bossi pakkumisega nõustuma. Lisaks oli tal raske keelduda, sest tegelikult seisis Sulpsi kenasti vormistatud töökäsu taga hoopis prefektuuri ülema Kala Sulevi enda soov, et selle tavatuna tunduva loo lahendaks maakonnauurija Ira Tever isiklikult.

Mõistagi oli pisut eemal seisval uurijal kohasem ülemuste ja nende sõprade probleemidega tegelda, nii et mingi erilise au või tähelepanuavaldusema Ira seda asja ei võtnud. Tegelikult ei võtnud ta seda kuidagi, sest pehmed ja karvased polnud tema huviorbiidis kunagi lähivaates olnud. Pigem muretses ta kiratsema jäänud toataime või pargipuu kui mõne hulkuma läinud kassi või koera pärast, aga just selle viimase isendiga tal tegelda tuligi. Nimelt oli tegu mingi koeraga, kes veterinaari ametlikul kinnitusel oli tapetud eriti julmal viisil ja kuna looma omanik oli Kala Sulevi kunagine klassiveli, hea sõber ja prefektiga samast jahisektsioonist, nõudis too mees asjale ametlikku juurdlust.

Mõrvana seda otseselt võtta ei saanud, küll aga oli koer seaduse silmis lemmiklooma peremehe eraomand, mille rikkumine või hävitamine võis omanikule sügava psüühilise trauma tekitada, võttis Sulps seda siiski kui isikuvastast kuritegu, sest koeraomaniku lapsed olid juhtunust šokis ja vajasid selle tõttu meditsiinilist abi. Pealegi polnud asi vaid sündmuse vormistamises, sest need lapsed vajasid tõesti abi, kuna olid tapetud looma oma koduaia tagant heinamaa servalt leidnud, koju kandnud, ega uskunud, et ta päriselt surnud oli. Ira jaoks tähendas see fakt lisaks ka asjaolu, et laiba leidmiskoht ehk siis sündmuskoht oli rikutud, asitõendid eemaldatud ja tal tuli oma järeldused teha loomaarsti juures tehtud fotode ja lahkamisaruande põhjal.

Veterinaari kinnitusel oli Jack Russeli tõugu terjer Dixi muidu elujõus ja terve koer, kes oli surnud erakordselt julmast peksmisest tingitud traumade tagajärjel. Nimetatud looma oli kägistatud, jalaliigesed paigast venitatud, pähe pekstud ja lõpuks selgroog murtud. Viimane vigastus sai määravaks ja kuigi see lubas loomal koduaiani roomata, jäi selgusetuks, kus ta need vigastused sai, sest sellele polnud õigel ajal tähelepanu pööratud. Vahepeal oli vihm rohult vere pesnud ja päike ning tuul oletatava roomamisjälje heinamaal silunud. Tagantjärele polnud enam võimalik isegi oletada, millises suunas loom liikus või kust ta tuli.

Esimene asi, mida Ira selle uurimise alustuseks tegi, oli täiesti tavapärane liigutus – ta guugeldas, sest tal polnud õrna aimugi, missugune nägi välja Jack Russeli tõugu terjer või mistahes teine viimase malli tõukoer nin