Metsiku sГјdame ligi

Clarice Lispector

Brasiillanna Clarice Lispector (1920–1977) on XX sajandi võimsaim Ladina-Ameerika naiskirjanik, kelle kohta on öeldud, et ta nägi välja nagu Marlene Dietrich ja kirjutas nagu Virginia Woolf. Seal, kus on kahvatu näoga hetked, oimetud seinad, kus hämarad ruumid lainetavad minestuse äärel, hägused asjad kiiguvad toanurkades, kuhu langeb kinnisilmi udu – see on paik, kuhu Brasiilia üks kuulsamaid modernistlikke kirjanikke, Clarice Lispector, oma lugeja viib. Romaani peategelase, isepäise Joana metsik süda aimdub tema sisekaemusest ning tundmustest, mida ümbritsevad inimesed ja elusündmused temas tüdrukupõlve, armumise ja abielu jooksul äratavad. Tundmatu 23-aastase noore naise avaldatud romaan tekitas ilmudes oma uudse ja väga isikupärase stiiliga tõelist sensatsiooni ning andis kirjanikule hüüdnime Orkaan Clarice. Lispector sündis Lääne-Ukrainas, kuid juutide massilise tagakiusamise tõttu oli perekond sunnitud põgenema ning emigreerus Brasiiliasse, kui Clarice oli kaheaastane. Tema tuntumate teoste seas on novellikogumik „Peresidemed”, romaan „G.H. passioon” ning veidi enne surma ilmunud „Tähetund”. Kirjanik loob oma teostes unenäolise maailma täis ähma, tavatuid võrdlusi, segaseid sõnu; aeg on segi paisatud, asjad ja tegelased ilmuvad ootamatult, muudavad kuju, moonduvad ja segunevad üksteise sisse. Juba esikteoses „Metsiku südame ligi” (Perto do coração selvagem, 1943) on esindatud Lispectori loomingu eriomased jooned: kiretu sisekaemus, argisuse analüüs, õõvastav neutraalsus, poeetiline ja võõrastav keelekasutus.

Clarice Lispector

Metsiku sГјdame ligi

Ta oli üksi. Ta oli tähelepanuta, õnnelik, elu metsiku südame ligi.

В В В В James Joyce

ESIMENE OSA

Isa…

Isa kirjutusmasin lõi tokk-tokk… tokk-tokk-tokk… Seinakell ärkas tolmutu ting-tongi peale. Vaikus venis ssssss. Mida lausus riidekapp? Riideid, riideid, riideid. Ei, ei. Peale kella, kirjutusmasina ja vaikuse kuulas seal veel üks kõrv – suur, roosa ja surnud. Neid kõiki kolme heli sidus päevavalgus ning üksteist läikima hõõruvate puulehtede sahin.

Otsmik vastu helkivat ja külma aknaklaasi, silmitses ta naaberaeda, tervet karja oma-surma-mitteaimavaid-kanu. Ja ta võis haista, otsekui oleks ta ninaga päris vastu seda kuumavat, kõvaks tambitud, nii healõhnalist ja kuiva mulda, kus – ta teadis väga hästi, teadis vägagi hästi – nii mõnigi vihmaussike ringutas, enne kui ta pistis nahka kana, kelle pistavad nahka inimesed.

Oli ilmatu, tardunud, sisutühi hetk. Ta ajas silmad pärani, ootas. Mitte midagi ei juhtunud. Tühimik. Kuid siis keerati päev järsku uuesti üles ning kõik hakkas rappudes jälle tööle, kirjutusmasin toksima, isa sigaret suitsema, vaikus, puulehed, kitkutud kanad, valgus, asjad ärkasid uuesti ellu, hoogsalt nagu keema tõusnud teevesi. Ainult seinakella kaunis ting-tong oli veel puudu. Ta sulges silmad, kujutas seda endale ette, ning tõusis siis olematu muusikarütmi saatel kikivarvule. Ta tegi kolm kerget, lendlevat tantsusammu.

Ent siis silmitses ta äkitselt kõike põlgusega, nagu oleks tal sellest virvarrist korraga küllalt. „Oi, oi, oi…“ pomises ta omaette väsinult ja arutles siis endamisi: mis küll saab nüüd, nüüd, nüüd? Aga alati kui ta lootis, et kohe midagi juhtub, ei juhtunud mitte midagi, mõistate? Ta tõrjus selle raske mõtte eemale, jälgides nüüd huviga oma paljast jalga, mis tolmusel puupõrandal liikus. Jalaga nühkides piilus ta silmanurgast isa poole, oodates selle kärsitut ja närvilist pilku. Aga midagi ei tulnud. Mitte midagi. Küll on raske imeda inimesi nagu tolmuimeja.

„Issi, ma kirjutasin luuletuse.“

„Mis selle nimi on?“

„Mina ja päike.“ Ja ta luges kohe ette: „Kanad aias pistsid nahka kaks vihmaussi, aga mina ei näinud.“

„Või nii? Ja mis on sinul ja päikesel luuletusega pistmist?“

Ta jäi hetkeks isale otsa vaatama. Isa ei saanud aru…

„PГ¤ike on ju vihmausside kohal, issi, ja mina tegin luuletuse, ja usse ma ei nГ¤inud…в