Klounid ja faunid
August Gailit
August Gailit oli mitmekülgne Eesti kirjanik, üks rühmituse “Siuru” loojatest. Oma följetonikogus “Klounid ja faunid” on ta võtnud ette Eesti kirjandusmaastiku, aga eriti just sellesama “Siuru”, mida ta ise oli aidanud asutada. Siin on ta teritanud hambaid nii Friedebert Tuglase, Marie Underi kui ka Artur Adsoni kallal, aga puudutamata ei jää ka kunstnikud. “Klounid ja faunid” avaldati algselt 1919. aastal, aga raamatu tekst kõlab nii mõneski mõttes väga tänapäevaselt. Jaanus Vaiksoo raamatu järelsõnas: Tegemist on ühe ütlemata lustliku raamatuga, kirjandusliku mänguga, mis tekitas omal ajal tublisti furoori ja jättis endast maha mitmeid värvikaid legende, mida kirjandusrahvas naudib tänini. Ent Galiti följetonikogu pole kaugeltki kirjanduslooline nähtus. Ligi sajand hiljem on selles küllaldaselt vaimukaid äratundmishetki, nagu oleks kirjanik need hoogsalt paberile visanud alles eile.
Gailit August
Klounid ja faunid
August Gailit
(1918 – 1919)
Arthur Valdes
BIOGRAAFILINE MATERJAAL
Tänane post tõi üllatava saadetuse: terve vihk Arthur Valdese kirju kui ka teiste isikute mälestusi vara langenud kirjanikust. Esimesed on kirjutatud vene keeles ühele Leedu preilile, teised aga on leedukeelsed ning sisaldavad biograafilist materjaali sest ajast, kui Arthur Valdes peatas oma rännakuil Ulmaleni rannas (leedulaste ning lätlaste väike, kalurite küla põhja pool Meemelit) katoliku preestri Dominaikise juures.
Arthur Valdese mälestust liig kalliks pidades, pole tahtnud neis kirjades midagi muuta või lühendada, kuigi asjast sagedasti kõrvalekaldumisi ette tuleb. Olen katsunud neid kirju sõnasõnaliselt tõlkida, olgugi et selle all stiililine ühtlus on kannatanud. Kirjavahetust ja mälestusi avaldades, ei või ma ühtlasi vastutust enese pääle võtta, kui õiglased ning erapooletud on otsused Valdese kohta, sest ma pole isiklikult Arthur Valdest iialgi näinud, ega temast rohkem kuulnud, kui palju seda on juba teada meie ajakirjanduses Friedebert Tuglase, Aleksander Tassa ja Jaan Kärneri kaudu.
Terve saadetus jaguneks kolme ossa: Leedu luuletaja Kazys Baltis’e kaaskiri saadetusele, preester Dominaikise mälestused ja Arthur Valdese enese kirjad. Ses järjekorras avaldangi need materjaalid. Seletuseks olgu veel tähendatud, et ma Kazys Baltis’ega mitmed suved Balti mere kallastel ümber olen kolanud ning rännakuil tihti Ulmalenis preester Dominaikise juures peatanud, kelle lahkus rändajate vastu ainult leedulastele nii iseloomulik näib olevat. Et selle kirikherra juures hiljemalt ka Arthur Valdes on peatanud, sest kuulsin esimest korda neist kirjadest.
I
Armas sГµber!
Ma ei tea tõesti mitte, kuhu oled kadunud: kirjad tulevad Riiast Vilno tagasi, Sind leidmata. Kord räägiti „Viltis’e” toimetuses, et Sa olla juba paari aasta eest Eestisse sõitnud ning võtta ta vabadussõjast osa. Viimne oletus on muidugi legend, nagu kõik, mis Sinu kohta räägitakse. Oled liig püsimatu ja kärsitu, et painduda mingisuguse distsipliini alla, et mahtuda Eesti kitsaisse piiresse. Kuid aeg on nii imelik ja inimesed muutunud, et kõik võib juhtuda. Seepärast saadan selle kirjade vihu meie saadikulle, lootes, et ta Su sääl kusagil kätte leiab.
Need on kirjad Arthur Valdese kohta, mis leidsin ksjönds Dominaikise juurest. Vist huvitab Sind see materjaal, sest olen mõnikord kuulnud meie boheemkonnas räägitavat ühest Eesti kirjanikust, kelle nimi on Arthur Valdes. Päälegi on Dominaikis ise surnud ning mul pole ta järelejäänud paberitega midagi teha. Kuid kõigest sest loost pean vist jutustama täpipäälsemalt.
Arthur Valdes
Olen kõik need aastad rännanud ringi, suvel käies Poolas, Saksamaal, Karpaatides, talvel aga elades mõnes väiksemas mõisas, kaugel linnast ja inimesist. Aeg sarnane: inimesed läinud metsikuks ja tooreks, et oled hakanud kartma neid. Oleksid ainult näinud, mis teinud nad jumalikust Lietavast, kus külade ja mõisate asemelle jäänud tihti rusude hunnikud. Ning keegi ei nuta nende vanade pa