Suurem Eesti
Toomas Hendrik Ilves
Eesti Vabariigi Presidendi Toomas Hendrik Ilvese esimese ametiaja (2006–2011) kõnede ja kirjutiste kogumik “Suurem Eesti” hõlmab kaalukama osa selle ajavahemiku umbes 400 kõnest ja kirjatööst. Kogumikku jõudnud tekstide – kokku neli tosinat – valikukriteeriumeiks said ühelt poolt iga konkreetse sõnavõtu mõju ja selles sisalduv sõnum, teisalt ja peamiselt peaks see valimik andma võimalikult ülevaatliku pildi Eesti kodanikke ja kogu ühiskonda mõjutanud teemadest ja probleemidest viie aasta pikkuses ajalõigus.
Toomas Hendrik Ilves
Suurem Eesti
Saateks
Kui kirjutasin 2005. aasta sügisel ajakirja The Economist eestikeelsesse aastalõpunumbrisse oma arvamuse Eesti presidendi rolli ja ülesannete kohta, siis lisasin teksti alla märkuse: autor ei kandideeri 2006. aastal Eesti Vabariigi presidendiks. Tol hetkel olin selles täiesti veendunud, õigemini polnud kandideerimise mõte mulle pähegi tulnud. Töö Euroopa Parlamendi välisasjade komitee asepresidendina pakkus nii intellektuaalset kui välispoliitilist pinget, sain tegelda mind huvitavate teemadega, mis olid ühtaegu ka Eestile kas kohe või pikemas perspektiivis olulised. Olin sel ajal ette valmistamas mahukat raportit, millest on tänaseks saanud Euroopa Liidu esimene makroregionaalne programm ehk Läänemere strateegia. Selleks ajaks olin ka adunud, et Euroopa Parlamendi saadik võib viis aastat sihikindlalt tööd teha ja midagi tõesti ära teha, aga soovi korral saab selle aja suuremate süümepiinadeta süda-Euroopa elukvaliteeti nautides ka lihtsalt niisama mööda saata. Olin valinud esimese tee ega näinud vajadust oma plaane muuta.
Ometi läks teisiti. Tagantjärele on päris keeruline kõiki meelemuutuse tagamaid kirjeldada. See, et paljud Eesti poliitikud mind presidendivalimistel osalemiseks veenmas käisid, on avalikkusele küll teada, ent kaugeltki mitte määrav asjaolu. Ilmselt määras mu toonase otsuse äratundmine, et Eesti ei liigu enam päris selles suunas, millele olin pühendanud ligi 15 eelnenud tööaastat suursaadiku, välisministri ja parlamendisaadikuna. Eesti oli kaks aastat varem jõudnud kauaigatsetud sihtideni. Eesti oli saanud NATO ja Euroopa Liidu liikmesriigiks, majandus kasvas, rahva elujärg paranes. Välispidiselt oli kõik justkui parimas korras. Aga rahvusvaheliselt tunnustatud eduloo ja sisemaise rahulolu pealiskihi all kogus jõudu kolm-neli aastat varem käivitunud protsess, mida võib nimetada avaliku sfääri politiseerimiseks või ka demokraatia privatiseerimiseks. Eesti oli enam kui kümnendi pidevalt pingutanud ja reforminud, nüüd tekkis kiusatus kaetud laua taha maha istuda ja end lõdvaks lasta. Polnud puudust ka neist, kellele seesugune puhkepaus näis viljade noppimiseks, oma sisepoliitiliste ja majanduslike huvide edendamiseks hästi sobivat. Just neist aastatest mäletame ordenisadusid ja hiljem välja tulnud maadevahetamise skandaale, just tollal siginesid meie kõnepruuki nii poliitilise rehepapluse kui ka JOKK-i mõisted. Veelgi olulisem oli mulle aga tõdemus, et vajadus töötada Eesti rahvusvahelise tõsiseltvõetavuse nimel polnud 2004. aasta suurte liitumistega kuhugi kadunud, vaid muutunud varasemaga võrreldes spetsiifilisemaks ja vaimselt keerulisemakski.
Ma kindlasti ei väida, et täna, viis aastat hiljem, oleks me demokraatia ja läbipaistva riigikorraldusega kõik parimas korras. Erakondlikku omamiskirge võiks olla vähem, riigimehelikkust rohkem ja kodanikes võiks tülpimuse asemel põleda tahe poliitikutelt ka valimiste vahele jääval ajal aru pärida. Suutmatus kuulata, saati toetada opositsiooni ettepanekuid viitab eksitavale usule, justkui oldaks võimul igavesti. Terve mõistus seevastu peaks ju sundima igaüht juurdlema selle üle, kas tahetakse ise vähemusse jäänuna langeda samasuguse kohtlemise ohvriks.
Presidendiamet pole kuulunud kindlasti nende unistuste või tööde hulka, mille poole oleksin sihikindlalt ja energiat säästmata pürginud. Selgelt välja näidatud ja öeldud kire puudumist on mulle ka ette heid