TuulekГјlv

Katrin Kurmiste

Kui Punaarmee on Endrik Tapperi ja tema pere linnakorterist välja tõstnud, asub ta koos naise ja kahe pisitütrega elama maale isatallu. Sündmusteahel, mis hakkab hargnema 14. juuni varasel hommikutunnil, viib kokku erineva maailmavaatega inimesi, vaagib nende vastakaid arusaamu ja tegutsemismotiive. Romaan räägib sellest, mis saab edasi Endrikust ja tema perest ning mis saab kõigist neist meestest ja naistest, kes küüditamise eest pakku pääsenuina metsas ellujäämise eest võitlust peavad. Karmil ajal on kõik sunnitud tegema raskeid valikuid. Ja kui valik on tehtud, siis tuleb igaühel oma valiku tagajärgedega elada. Aga tagajärjed on rasked ning õigeid ja üheseid lahendusi ei tundugi olevat. Katrin Kurmiste lõpetas 1971. aastal Tartu Riikliku Ülikooli ajaloo-keeleteaduskonna, töötas TA kirjastusosakonnas, TPedI eesti keele kateedris ning õpetas pikki aastaid täiskasvanuile soome keelt Tallinna Keeltekoolis ja Tallinna Majanduskoolis. Õpetustöö kõrval, mis jätkub tänaseni, on ta teinud ka tõlkija-, toimetaja- ja giiditööd. Käesolev raamat toetub suures osas Katrin Kurmiste perekonna ja sugulaste mälestustele, milles esinevad lüngad on täitnud autori fantaasia.

Katrin Kurmiste

TuulekГјlv

Me kГµik oleme oma mineviku vangid.

I

1

„Kii-re-mi-ni! Kii-re-mi-ni!”

Aide sõtkus kõigest jõust rattapedaale. Varasest hommikutunnist hoolimata kuumas päike lagedal põlluvaheteel tüdrukule otse kuklasse. Otsaesiselt alla valguv higi pani silmad kirvendama, segunes pisaratega ja voolas sealt edasi põskedele. Aeg-ajalt tõmbas ta pihuga üle silmade, et tee käest ei kaoks, kuid suuremat kasu sellest ei tõusnud.

„Kii-re-mi-ni! Veel kii-re-mi-ni!”

Jõud oli otsakorral, aga tänu jumalale, sealt paistiski juba kesapõld, põllul hobune ja adra taga jõudsalt astuv mees. Aide heitis ratta teeveerde maha ja tormas komistades ning valjusti kisendades üle välja mehe suunas.

„Endrik… Endrik… Sa pead ära minema… Taalberg ütles… nad on kohe siin…”

Mees adra taga oli liiga kaugel, et midagi kuulda, kuid noorema õe hädalisest olekust taipas ta, et oli juhtunud midagi koledat. Kas oli juba mitmendat kuud vähihaigena voodis lamava papa tervis ootamatult halvemaks läinud? Või äkki lastega mingi suur õnnetus? Miia ja Ell olid ju mõlemad parajad väänikud ja mõtlesid alatasa kõiksugu vempe välja, mis polnud alati kõige ohutumate killast ning oleksid teinekord ka ingli kannatuse proovile pannud. Ta ptruutas hobuse seisma, mässis ohjaotsa ümber adrakure ja tõttas kärmel sammul tulijale vastu.

„Sa pead ära minema, nad on kohe siin… Taalberg käskis öelda,” paristas tüdruk uuesti, kui Endrik kuuldekaugusele oli jõudnud.

„Räägi rahulikult. Kes tulevad? Kuhu ma pean minema? Korda sõna-sõnalt, mida Taalberg ütles.”

TГјdruk tГµmbas nuuksatades hinge.

„Küüditajad… tulevad sind ja Maarjat ja lapsi ja meid kõiki ära viima… veoautoga. Taalberg kutsus mu leeritunnist välja ja ütles, et lähevad esiteks Vardile ja siis Otsale ja siis sealt edasi meile ja et meid kõiki pannakse vangi. Ütles veel, et peame kohe peitu minema, kui tahame eluga pääseda.”

Endrik kaalutles hetke. Kristjan Taalberg, kohalik kirikuõpetaja ja Endriku hea sõber, oli tõsine ja rahulik mees, mitte mingi paanikakülvaja või tühjajututegija. Kui tema hoiatuse saatis, siis pidi ta olema midagi kuulnud ja asjaga oli tõsi taga. Külas oli juba mitu päeva sosistatud tühjadest raudteevagunitest Rakvere, Tapa ja Tamsalu jaamas ning vallamaja õuele aetud imelikest, jõude seisvatest veoautodest. Päevselge oli seegi, et praegustel võimumeestel oli kange tahtmine temasugustega, endiste riigiametnike ja poliitikutega, arveid õiendada. Seni olid nad teda küll talle endalegi üllatuseks imekombel rahule jätnud, kui mitte arvestada seda, et neid kohe pärast uue korra kehtestamist korterist välja aeti ja vähem kui kaks aastat tagasi soetatud uhiuus sõiduauto käest ära võeti. Lille tänava luksuskorterisse pandi elama linna saabu