Venemaa: valguses ja varjus
Marko Mihkelson
„Venemaa: valguses ja varjus“ annab ülevaate viimase kolmekümne aasta pöördelistest sündmustest Venemaal. Mõistmaks paremini tänaseid sündmusi, leiab lugeja viiteid poliitiliste traditsioonide kujunemisloole Venemaal.
Autor Marko Mihkelson on Riigikogu liige, kes aastatel 1994-97 oli Postimehe Moskva korrespondent ning hiljem Balti Venemaa Uurimise Keskuse juht. Ta on raamatusse sulandanud oma vaatenurga Venemaa mõistmiseks, kasutades selleks ka arvukaid intervjuusid naaberriigi elu mõjutanud inimestega.
Raamatule on kirjutanud eessõna Vene dokumentalist Andrei Nekrassov, kelle filmograafia tuntumaid filme on Vene-Gruusia sõjast rääkiv “Vene õppetunnid”.
Marko Mihkelson
Venemaa: valguses ja varjus
Kaardid
Saateks
Vene filosoof Nikolai Berdjajev on Г¶elnud, et vene rahva Гјle vГµib tunda Гјhtaegu vaimustust ja meeleheidet. Temalt vГµib alati oodata Гјllatusi ning ta suudab sisendada enda suhtes tugevat armastust ja tugevat vihkamist kГµige ehedamal moel.
Just need äärmused ja sajandeid pikk värvitihe ajalugu on pannud Venemaast kirjutama või lihtsalt arvama tuhandeid teadlasi, ajakirjanikke ja seiklejaid mõlemal pool piiri. Võiks eeldada, et Venemaa on kui avatud raamat, mida asjast huvitatud peaksid detailideni tundma.
Ometi teab igaüks, kes on ühel või teisel viisil Venemaaga kokku puutunud, et Berdjajevi jutt üllatustest ja ennustamatusest kehtib ka siis, kui sa arvad Venemaast kõike teadvat. Nii pole imestada, et tugeva slavofiilihingega Fjodor Tjuttševi kuulsad luuleread Venemaa mõistmisest ja mittemõistmisest („Venemaad mõistusega ei võta, üldise mõõduga ei mõõda”) on osutunud prohvetlikeks ja elavad tänapäevalgi laialt levinud arusaamana.
Venemaa on kui üks suur ja lõputu matrjoška, kust kooruvad välja üha uued ja arvamatud tahud. Vaevalt oskas Sergei Maljutin, tutvustades 1891. aastal vene rahvatraditsioonile Jaapani päritolu munanukku, ette näha, et see kujuneb nii populaarseks nähtuseks ja aitab tema enda kodumaa olemust mõtestada.
1994. aastal küsisin Venemaa ekspeaministrilt Jegor Gaidarilt, mis ootab tema kodumaad ees. Gaidar jäi veidikeseks mõttesse ning vastas siis: „Venemaa tähtsaim dilemma on alati olnud: kas minna Lääne või Ida arenguteed mööda. See läbib kogu Vene ajalugu vähemalt alates 18. sajandist. Ka praegu on see dilemma täiesti olemas ning kindlaid võitjaid ega kaotajaid siin ei ole. Vaevalt leidub Venemaal kedagi, kes oskaks välja kirjutada ainuõige retsepti.”
Gaidari pole enam meie hulgas, kuid Venemaa on endiselt suurte väljakutsete ja olemuslike küsimuste risttules. Venemaal aina jätkuv identiteediotsing ning sajanditega kogutud traditsioonide koorem ei luba ühelgi autoril sellest maast kirjutades kasutada lõplikke ja absoluutseid kategooriaid.
Minu sügavam Venemaa-huvi algas Tartu ülikooli ajalooõpingute lõpuaastatel, mis sattusid kokku ajaloo enda suure murdehetkega. Kui ma 1988. aastal ülikooli astusin, oli Nõukogude impeerium täiesti olemas, ent viis aastat hiljem ilutsesid minu lõpudiplomil juba iseseisva Eesti sümbolid. See murdehetk oli kindlasti üks tähtsamaid mõjureid, miks mind valdas huvi Venemaa vastu ja püüd mõista paremini meile nii saatusliku naabri olemust.
Olen paarikümne aasta jooksul kirjutanud Venemaast sadu artikleid, teinud ajakirjanikuna intervjuusid ja talletanud poliitikuna mõtteid kohtumistelt kümnete Venemaa arengut mõjutanud ja tema olemust seletada püüdnud inimestega, kirjutanud magistritöö Venemaa lähiajaloost ning elanud lõppeks ise üle kolme aasta Moskvas. See kõik kokku suurendas aegamisi kindlustunnet, et võiksin Venemaa mõtestamiseks ette võtta pikema kirjatöö.
Esimesed selles raamatus kasutatud märkmed tegin juba 1990. aastate hakul. Tollal, Nõukogude impeeriumi lagunemise järel, oli maailmas populaarne Francis Fukuyama idee ajaloo lõpust ja liberaalse demokraatia võidust. Optimismiks oli põhjust, sest mitte kunagi varem maailma ajaloos polnud nii lühikese ajaga tekkinud poli