Flandria päevik

TГµnu Г•nnepalu

Kirjanik Tõnu Õnnepalu veetis 2007. aasta sügisel kuu aega Brüsseli lähedal Flandrias vanas majas, kus mõned toad olid mõeldud külalistubadeks kirjanikele. Käesolev raamat ongi seal kirjutatud, kuid Õnnepalu ei kirjuta sugugi ainult Flandriast, kuigi ka sellest maast, selle keelest, ajaloost ja kirjanike maja lähimast ümbrusest saab nii mõndagi teada. Õnnepalu mõtiskleb mineviku ja oleviku, maa-ja linnaelu, Eesti ja Euroopa, üksinduse ja suhtlemise, kirjanduse ja elu üle. Ta vaatab looduse muutumist oma lähemas ümbruses ja kirjeldab seda väga haaravalt. Tõnu Õnnepalu on üks neid Eesti kirjanikke, kelle mõtisklusi on tõepoolest huvitav lugeda, tema keel on väga ilus, loomulik ja voolav, ta mõttekäigud on haaravad ja teadmised laialdased. Raamat, mis pakub tõelist lugemismõnu ja ka ajendit järelemõtlemiseks.

Korrektuuri lugenud Linda Uustalu

Kujundanud Mari Kaljuste

Eesti Kultuurkapitali toetusel

В© TГµnu Г•nnepalu, 2007

ISBN 978–9985–3–1570–5

Kirjastus Varrak Tallinn, 2007

www.varrak.ee

TrГјkikoda OГњ Greif

eISBN 978-9985-3-2158-4

Digitaliseerinud Eesti Digiraamatute Keskus 2010

22.09.07

Vollezelest lahkuda on kerge. Aina mäest alla. Hiidpaplid ja paksud valged lehmad mööda tuhisemas. Tee on kitsas, aga sile, muidugi asfalt. Teine asi on Vollezelesse tagasi sõtkuda, ükskõik, kas tuled Oetingeni või Denderwindeke poolt, mõlemas on pood, Denderwindekes suurem, SPAR, kus müüakse isegi kaerahelbeid. Ega need Flandria künkad eriti järsud ka ei ole. Tagasitee on tegelikult kergem, kui laseb karta see mineku mõnus tuhin. Ei maksa ette karta ja oiata. Paplid tee ääres on tõesti väga suured, nagu üle-elusuurused, umbes 1,5 korda suurendatud. Samuti pöögid Villa Helleboschi aias. Või metsas. Villa asub metsas, nagu ma enne ärasõitu kõigile lubasin: et lähen Belgia metsa. Aga see on ka ainus mets lähemas ümbruskonnas. Ei Oetingeni ega Denderwindeke pool pole muud kui maisipõllud, lehma-, lamba- ja hobusekoplid, suhkrupeedivaod, vanad kõrged telliskividest taluhooned ja madalamad uued elumajad. Neid uusi on igal pool tänavajuppide ja kobarate kaupa. Kõik on väga korras, kõigi juures on auto või auto koht, kui auto ise kodust ära on, Brüsselis tööl. Brüsselisse on 30 kilomeetrit, aga Brüsseli inimesed peavad seda kanti siin ikkagi maaks. Muidugi, lehmad on, mais on, mis ta siis muud on kui maa. Kui Nathalie mind lennujaamast esimesel õhtul siia sõidutas, siis ma ütlesin, et tänavalampide rida pidevalt tee ääres, Eestis oleks alev või linn. Nathalie ütles, et siin on igal pool nii, sest igal pool on ka inimeste elamisi. Tõesti, igal pool. Aga Alexandra maja juurest ei näe neid, teisi maju. Maavaldust ümbritsevad suured puud, ainult idast, kus põllu ääres pole rohkem kui rivi neidsamu üleelusuurusi papleid, paistab hommikul tükati päikesetõusutaevast, neid oranžikaid jutte, mille jätavad lennukid, mitte just päris päikest ennast. See tuleb veidi hiljem välja, kui hämust läbi on trüginud. Siis tõuseb ka tuul, mis iga päev üsna ühesuguse keskmise tugevusega üle Flandria puhub. Sooja- ja niiskevõitu tuul.

Aga täna on jälle päike väljas. See on hea, see leevendab natuke tumedust. Sest esimene mulje siit oli tumedus. See tuttav Euroopa tumedus. Tumedad põllud, tumedad hämarad toad, tumedad murud ja hekid, tumedad mööblid tubades, tume raske taevas, mis pidevalt ähvardab vihmaga, aga harva oma ähvarduse täide viib rohkema kui mõne harva tumeda piisaga. Isegi tubade lõhn on tume. Kopituse, vana maja, niiskete kütmata talvede lõhn sellest ajast, kui keskkütet veel ei olnud. Ja ega neid nüüdki ülearu köeta. Ja isegi kui köetaks, seda vana tumedat lõhna, vanade Flandria majade lõhna, siit välja ei saaks. Eesti vanades majades ei ole kunagi sellist lõhna, ükskõik kui kopitanud nad ka poleks. Sest see pole ainult kopitus, see on midagi veel, miski, mida ma ei tunne, sest pole siin sündinud ega elanud. Kui ma oleksin, siis ma võib-olla ka ei tunneks, selles mõtte