Ehatähe rüütel

Kaupo Pähkel

Stiilipuhas fantasy-romaan autorilt, kelle olemasolust polnud seni aimu ka hoolikamatel Eesti ulme kasvulava jälgijatel. Seda rõõmustavam saab siis loodetavasti olema tutvumine küpse ja sisuka debüütteosega. Noor rüütel saabub tagasi lapsepõlvemaadele, kust ta aastaid tagasi oli sunnitud põgenema, kui julm ja reetlik vaenlane ta vanemad tappis ja nende valdused üle võttis. Nii et pärimisõigust tuleb mõõgaga tõestada. Kõik vaenlased ei ole aga läbinisti maised ja iga mõõk neile peale ei hakka. Õnneks on rüütlikoolitusse kuulunud muudki peale võitluskunsti. Ja kui öeldakse, et hea sõna võidab võõra väe, siis ei maksa seda otsesõnu võtta. Küll aga aitab hea sõna koos sarmi ja mehisusega leida sõpradeks osavaid mehi ja kauneid naisi, kes kangelast tema teekonnal edasi aitavad. Nagu igas korralikus fantasy’s, tuleb tegemist ka lohega, aga see pole kaugeltki kõige suurem pahandus, mis lahendamist ootab.

Kaupo Pähkel

Ehatähe rüütel

Esimene peatГјkk,

milles meie kangelane olukorra sunnil ettekavatsetust pisut varem oma tegeliku olemuse paljastab ning milles muuseas ka paari elulise näitega selgeks tehakse, kui ohtlik võib olla üleolev suhtumine ligimesse

Päike oli esialgse purpurpunase värvuse taas kord tunduvalt eredama kollase vastu vahetanud ja kerkis silmapiiri kohal jõudsalt ülespoole. Miljardid kastepiisad, mida ta veel lendu polnud suutnud lüüa, sädelesid rohukõrtel kõigis vikerkaarevärvides. Pikkamööda orgudesse valguv, tihedalt maadligi hoidev hommikune udu ja kõrgel helesinises, ainsagi pilvetupsuta taevas tiirutavad pääsukesed viitasid sellele, et päev peaks tulema selge, kuum ja kuiv.

Mööda teed, mis oli aastakümnete, võib-olla isegi aastasadade vältel kivikõvaks tambitud ning mis sillerdavate järvesilmade, metsaga kaetud küngaste ja pajuvõssa kasvanud lohkude vahel lõpmatusest lõpmatusse lookles, liikus kolmeosaline rongkäik – sellessinases Issandast hüljatud maanurgas tolle aja kohta liigagi tavaline kooslus.

Rongkäigu esimese osa moodustasid kolm raskes soomuses ja raskes relvastuses ratsanikku hästitoidetud hobustel. Kõik kolm kandsid rohmakat, laia nahkvööga kokku tõmmatud rõngassärki ja lamedapõhjalist kiivrit, mille külge kinnitatud traatrõngastest võrk kaitses põski ja kukalt.

Esimene ratsanikest, kõige pikem ja turskem, välimuse ja olemise järgi otsustades kamba pealik, hoidis vasakul käsivarrel ühegi ilustuseta kolmnurkset kilpi, parem käsi toetus vööl rippuva laiateralise raiemõõga pidemele. Silmad mustade puhmaskulmude all jälgisid teravalt ümbrust ja nende kurjakuulutav pilk oli piisavaks tõendiks, et mees ei kõhkleks küll hetkegi oma rasket sõjariista kasutusele võtmast, kui selleks pisimgi vajadus peaks ilmnema. Ja võib-olla ka siis, kui vajadust polegi – lihtsalt niisama, igaks juhuks. Tema mõlemad kaaslased paar sammu tagapool hoidsid käes poolenisti vinnastatud vibusid, olles valmis noolega läbi puurima igaühe, kellele nende pealik vaid osutab.

Parempoolse vibumehe sadula taga lohises kümnesüllane köis, mille külge kinnitus rongkäigu keskmine, kõige armetum osa. See koosnes pooleteisest tosinast erinevas vanuses ja mõlemast soost õnnetust, kes olid paarikaupa köie külge seotud ning kes jalgu järele vedades ja mahalöödud pilgul oma kõike muud kui meeldivale saatusele vastu astusid. Veel polnud meeleheide nende nägudel tuima ükskõiksusega asendunud ning ka nende riided nägid suhteliselt viisakad välja. Paistis, et seltskond oli alles hiljuti mingi õnnetu juhuse läbi vabadusest ilma jäänud.

Rongkäigu sabaotsa moodustasid taas kaks soomustatud ratsanikku, kes odavartega nüpeldades keskmist osa vähegi kiiremale käigule sundida üritasid. Erilist kasu nende pingutustest küll ei paistnud olevat, seda näisid mõlemad ratsamehed ka mõistvat, kuid ju polnud neil siis millegi asjalikumaga oma aega sisustada. Odavarrehoope saatsid mahlakad, kirjasõnas salvestamist mittekannatavad väljendid, mida mõlemad ratsamehed ennast ko