Eesti saatusehetked

Lauri Vahtre

Eesti ajaloo kümme käänukohta üheksa kirjaniku ja ühe ajaloolase pilgu läbi. Mitmes mõttes üllatuslik teos, mida autor ise nimetab ajalooliseks jalutuskäiguks. Tegemist on ilukirjanduse ja populaarse ajalookirjutuse nauditava sünteesiga. Kümnest Eesti ajaloo saatusehetkest – nende valik on mõnevõrra üllatav isegi ajalugu hästi tundvale lugejale – kõigepealt jutustab mõni ilukirjanduslik tekst (enamasti on tegemist katkenditega romaanidest, jutustustest ja näidendeist), millele järgnevad oma tuntud headuses Vahtre kommentaarid. Lugemisrõõmu ja mõtlemisainet igaühele.

Lauri Vahtre

Eesti saatusehetked

Sissejuhatus: otsused otsuste Гјle

Mis on Гјldse saatuslik hetk?

Üldlevinud arusaama kohaselt on saatuslik see hetk, mil mingi pisike asjaolu, mingi tühise detaili puudumine või lisandumine omab otsustavat tähtsust ja määrab ära, millise suuna võtab inimese, rahva või maailma järgnev elukäik. Isikliku kogemuse põhjal me (enda arvates) teame, et sellised hetked on olemas – oleme ju nii sageli tagantjärele mõelnud mõtet „oh kui ma vaid oleksin…”, „oh kui ta vaid oleks…”. On loomulik, et me oletame selliste valikukohtade olemasolu ka ajaloojões ja usume, et teistsuguse valiku korral võinuks see jõgi käänata hoopis teise sängi. Kuid see on vaid loogiline konstruktsioon, mõtteline tuletis, oletus, sest ühtki alternatiivi ei ole me käega katsunud ega silmaga näinud. Ning seda lihtsal põhjusel – aeg voolab ühes suunas, ajaloos eksperimente korraldada ei ole võimalik. Kui keemikud või füüsikud saavad modelleerida identseid katseolukordi ja nende abil erinevate tegurite toimet testida, siis ajaloos see võimalik ei ole, muutlike tingimuste osakaal on liiga suur – kõik inimesed on erinevad ja ükski neist ei saa astuda kaks korda samasse jõkke.

Mis tähendab, et kui öeldakse – „kui riigimees X ei oleks Y päeval otsustanud mitte Nii, vaid Naa, siis oleks meie taevas kaks korda sinisem ja kuused samavõrra rohelisemad” on tegu vaid fantaasiamänguga, mida ei saa tõestada ega ümber lükata.

Ent fantaasiamängu ei maksa sellepärast veel kõrvale lükata. Oletamine „mis oleks olnud, kui” kuulub lahutamatult inimloomuse ja inimliku arutlusviisi juurde; on võimatu ette kujutada, kuidas võiks inimene olla inimene ilma selliste arutlusteta. Tõenäoliselt puuduks meil siis igasugune õppimisvõime – ammugi kõlblus – ja vaevalt me saaksime olla palju intelligentsemad molluskitest. Seega – ei maksa peljata, mõtlemine on mõnus ja eks mõelgem siis mõnuga. Ainult üks soovitus: kui mitte isiklike, siis vähemalt suure ajaloo saatusehetkede üle otsustades ärgem olgem liiga kategoorilised. Kui keegi leiab, et neiu X kosimine oli saatuslik viga ja selle asemel tulnuks kosida neiu Y, siis on see tema isiklik asi ja selle peale pole kellelgi midagi öelda. Ent tulla veendunult väitma – näiteks –, et kui president Konstantin Päts oleks 1939. aasta sügisel otsustanud N Liidu agressioonile sõjariistus vastu hakata, siis oleks Eesti ajalugu kulgenud vaat täpselt nii-ja-nii – see ei ole tõsiselt võetav. Võib ja kindlasti tulebki vaagida, mis „võinuks”, mis olnuks „tõenäoline”, millised „võib-ollad” see kaasa toonuks ja (kõigepealt) kas president üldse saanuks sellist otsust langetada ja ka ellu rakendada – kuid kategooriliselt midagi väita ei tasu. Me teame ju isegi, mida eesti rahvasuu liigrohke oleksitamise kohta ütleb – oleks põrsal küüned ja nõnda edasi.

Võib-olla kõige levinum viga selliste arutluste juures on see, et ülehinnatakse otsustajate-tegijate tegelikku otsustusvabadust, kasutades sõnu „ta oleks võinud otsustada ka teisiti” isiku või olukorra kohta, kus tegelikult teisiti otsustada ei saanud. Sellisele lihtsameelsusele juhtis oma „Sõjas ja rahus” võib-olla isegi liiga paljusõnaliselt tähelepanu juba kadunud Leo Tolstoi. Ta põrmustas terve leegioni sõjaajaloolasi, kes armastasid – ja armastavad – väita, et kui Napoleon oleks Borodin