SГјgismГјsteerium

Nora Loorber

Põnevusromaani peategelane Anette töötab Psühholoogia Akadeemia raamatukogus ning on lisaks veel ka tõlk. Ühel päeval ilmub tema elektroonilisse postkasti palve kelleltki saksa härrasmehelt, kes palub, et Anette tõlgiks talle tema eestlannast naise ja naise sõbranna meilivahetuse. Anette teebki seda, sest talle lubatakse väga head tasu. Üsna varsti pärast seda hakkavad raamatukogus toimivad kummalised lood. Raamatute ja kaustade vahele ilmuvad veidra sisuga kirjakesed, mis on ilmselgelt mõeldud just Anettele. Lisaks tekib tal kahtlus, et tema äraolekul on käidud ka tema korteris. Anette ei saa varsti enam aru, kas ta kujutab tema ümber toimuvat ette või on see kõik reaalne. Siis aga leiab aset mõrv ning ohver leitakse just nimelt raamatukogust.

Nora Loorber

SГјgismГјsteerium

1.В peatГјkk

Klõbistasin raevukalt arvutiklahve – ei miskit, controlalt-delete – ikka ei miskit. Surusin varbaga veel ka masina käivitusnupule ja leidsin, et edasi tegelgu selle tundetu loomaga meie värskelt tööle võetud IT-inimene. Valisin kiirelt tema numbri, kurtsin oma häda ja sain nõusoleku, et ta leiab minu probleemi jaoks aega lähema poole tunni jooksul. Tundsin, et mul on aeg veidi selga sirutada. Marssisin ukse poole ja Salme mokaotsast kostva „Kas sa lähed lattu?” peale tegin tõrjuv-eitava liigutuse. Mõni teine kord, hetkel vajan veidi tuulutust, pean ruumist välja saama, pealegi mässasin just mina viimati pool päeva laos, sildistasin raamatupakke ja kaste, tõstsin neid nii- ja naapidi, lugesin üle ja kirjutasin üles, kuni silme ees läks mustaks.

„Raul Andres on oma kabinetis. Kutsu ta korraks laenutusletti, kui abi vajad, ma tulen käpelt tagasi.” Ja läinud ma olingi. Tunnen alati kergendust, kui Salmest eemaldun. Me jõujooned ja energiaväljad, niipalju kui mul esoteerilistest asjadest aimu on, lihtsalt ei kattu või lõikuvad kuidagi eriti ebameeldivalt ja piina tekitavalt. Selle kahe ja poole aasta jooksul, mil oleme olnud kolleegid Psühholoogia Akadeemias, insaiderlikus kõnepruugis Psyche- Akadeemias või Hingeakadeemias, pole me läbisaamine muutunud – ei paremaks ega halvemaks. Salme ignoreerib mind ja tegelikult ka kõiki teisi inimesi niipalju kui võimalik ja räägib üldse ainult niipalju kui hädavajalik. Juhtkond aga hindab seda pahurat misantroopi kõrgelt kui eriti kogenud ja täpset töötajat, pealegi on Salme pühendunud raamatukoi. Olgu siis nii. Ka mina, iseõppija, hindan teda kui tõelist raamatukogundusprofessionaali ja tegelikult suudame üsna efektiivselt koos töötada: räägime vähe, täidame vastuvaidlematult ülemuse, raamatukogu juhataja Raul Andres Ranna korraldusi ja tegutseme üks ühes, teine teises raamatukogu nurgas, püüdes võimalikult vähe meeskonnatööd teha. Samas on see raamatukogus siiski mingis koguses paratamatu, eriti sellises väikeses, kus lugejateks nõudlikud üliõpilased ja õppejõud. Me saame hakkama tänu Raul Andresele, kes oma oskuslikult delikaatsel moel Salmega toime tuleb, minust rääkimata. Ta silub päev päeva järel meie konarusi ja teravusi, taipamata, et teeb Sisyphose tööd. Siiski mõjub tema rahustav ja kindel isik meile mõlemale lepitavalt, nii et lausa konfliktiks meil töö juures ei kisu. Raul Andres on juhatajana valmis raamatukogus kõiges kaasa lööma, ta ei põlga ära ka lugejate teenindamist. Pean temast väga lugu ja ilmselt ei töötaks ma juba kolmandat aastat selles erakõrgkoolis raamatukoguhoidjana, kui poleks teda, sest nii sümpaatsesse kolleegi tuleb suhtuda kui meeldivasse kingitusse. Salme on siin töötanud kooli algusaegadest peale, umbes viisteist aastat, ta on eluaegne raamatukoguhoidja, riietub halli ning harmoneerub oma töölaua ja raamaturiiulitega. Tal ei paista olevat suuri ambitsioone tõusta karjääriredelil, rutiin ja kätteõpitu toidavad tema vaimu piisavalt.

Silkasin diagonaalis Гјle fuajee, pГјГјdsin kinni valvur Heinrichi kelmika naeratleva pilgu. No mis ta nii pingutab, ise juba Гјle seitsmekГјmne, kuigi igati triksis-traksis, v