Vene veri

Kai Aareleid

Omapärane fragmentaarium elust lähimineviku Peterburis ja samas 21. sajandi eesti naise kiri kolmveerand sajandit tagasi elanud venelannast vaaremale. Loo minategelane satub mitmeks aastaks maale, mis ei kuulu kaugeltki tema lemmikute hulka, ja seisab seal ootamatult silmitsi iseenda perekonnalooga, mille on seni eelistanud maha vaikida. Nõtkelt ja poeetiliselt mõtiskleb autor selle üle, mis siis tegelikult sunnib inimesi ette võtma pikki rännakuid piisakese vere pärast, mis enamasti jääbki leidmata. Kolme ja poole Peterburi-aasta järel on selle loo jutustaja oma vere küsimuses ehk sama rumal kui enne, ent tema album on täis pilte, mis teevad ta õnnelikuks. „Vene veri” on lugu kohanemisest, mäletamisest ja unustamisest, aga ennekõike sellest, et veri tõmbab lõppude lõpuks ikka vere poole – kui ainult teaks, mis või kus see veri on. Kai Aareleid (snd 1972) on hariduselt dramaturg ning töötab tõlkija ja toimetajana. “Vene veri” on autori esimene proosaraamat.

Kai Aareleid

Vene veri

IGAVENI TULI

Pole parata! SГјГјdi on Peterburi kliima.

    Nikolai Gogol, „Sinel”

Piir

Lumi sätendab ja noor kuu paistab siin täpselt samamoodi kui teisel pool jõge. Jalakäijad kiirustavad, kraadiklaas näitab miinus kaheksateist ja aina külmemaks läheb.

Ivangorodi piiripunkt.

Me ei ole veel üle, teisel pool. Aga me ei ole enam ka Eestis. Oleme vahepeal, sellel mõnesajameetrisel ribal, mis jääb kahe maa vahele, kahe maailma vahele.

Autol ei ole veel punaseid Vene diplomaatilisi numbreid ja paberite täitmine võtab terve igaviku. Autos läheb tasapisi jahedaks.

Lapsed on tagaistmetel magama jäänud. Küünitan üle seljatoe ja sätin väikesed paremini istuma, pakin tekid tihedamalt ümber. Katsun nende käsi, mis tunduvad minu omade all soojad.

Mundris mees kõnnib mööda ja piilub korraks autosse. Kui ta edasi on läinud, lükkan endapoolse ukse lukku.

Siin ma nüüd jälle olen. Ees järgmine linn, järgmine kodu, järgmised kolm aastat seal, kuhu mu mees tööle on saadetud. Järgmine teadmatus, mis on iga kord ühtemoodi pelutav.

Tee ääres seisab kümmekond tontlikku kaubahaagist.Kõrvalvahes ronib autost välja lapsega naine. Laps magab, naine seisab, kiigutab mantlisse mähitud last, kas sellepärast, et pabistab, või selleks, et sooja saada. Kaks tollitöötajat käivad ümber auto, uurivad taskulambiga salongi ja pakiruumi, vaatavad peegliga auto alla, aegluubis. Meestel on paksud vammused, kleenuke mantlita naine lõdiseb, laps süles.

Siia piirile siis jäigi sinu lauahõbe. Sina olid samuti teel võõrale maale, kaheksakümmend seitse aastat tagasi ja vastupidises suunas. Rong oli tuubil täis ja seisis piiril mitu tundi. Lapsed vaheldumisi vingusid ja tukkusid ning lutsisid kuivikuid, mida vaarisa Friedrich riidest kotist jaopärast jagas. Väike Anni tõstis iga natukese aja tagant kisa ja sina vahetasid mehega nõutuid pilke, aga lappe vahetama ei hakanud.

Mida ma siin kГјll teen?

Mida ma siin küll teen, mõtlesid sa. Siin? Ja seal, kuhu me teel oleme? Mis meid seal ootab? Ent Friedrich oli sind kaua veennud, et nii on parem, et Venemaal lähevad ajad ainult hullemaks ja praegu, kui kutsutakse, ongi ehk viimane võimalus Eestisse pääseda. Nüüd on teekond sama hästi kui läbi, nii ta iga natukese aja tagant kinnitas, küllap rohkem endale, sest poisid ei küsinud enam ammu, millal me jõuame, kas oleme juba kohal. Lapsed õpivad nii ruttu. Praegu oli tõepoolest juba hiljavõitu kahelda. Pambud, lapsed, mõned mõisaproua kingitud hõbenõud, ja seal te nüüd seisite.

„Võta, Aleksandra,” oli proua pisaraid pühkides öelnud, see viimane kord, kui ta teil külas käis, hüvasti jätmas. Sest ka nemad olid teel. „Kulub sulle seal ära.” Ja siis sosinal: „Kulda hoia ihu ligi, mõistad? Boghrani i spasi.” Ta suudles sind otsaette ja läks, suurrätis ja talukasukas nagu sinagi.

Kaks soldatit sorisid pampe ja viskasid liuad, kГјГјnlajalad ja lusikad ko