Gort Ashryn I osa. Enne viimast sГµda

Leo Kunnas

Lugu kapten Anoton Irv VIIIst, meie Vabadussõja kangelase 8. kloonitud teisiku kasvamisest inimese ja sõdurina ligi tuhat aastat pärast meie aega. Tegu on Leo Kunnase kirjutatava ulmetriloogia esimese osaga.

Leo Kunnas

Gort Ashryn I osa. Enne viimast sГµda

1.В PEATГњKK

Merehaige

Paremas õlas ja reites ülalpool põlvi tukslesid hootised valuviirud, jalad kiskusid krampi, aga kõigist ponnistustest hoolimata ei suutnud ma end liigutada. Iiveldustunne tahtis sisikonna välja rebida. Kuid seda, mis toimus mu peas, ei suuda ma ilmselt kunagi mõistlikult ja arusaadavalt kirjeldada. Mitte ainult valu, vaid segane keeris, täielik teadmatus ruumist ja ajast, ja mis kõige halvem – teadmatus iseendast, oma minast. Ma polnud võimeline määratlema, kes ma olen, kus ma olen ning kaua see kõik on kestnud või veel kestab. See tekitas minus ületamatut paanikat.

Sähvatus pidi ere olema, sest tajusin seda kinnisilmi. Kui suutsin silmad avada ning need valgusega kohanesid, nägin kahte kogu. Sellest, kuidas nad seisid ja millise nurga alt nende näod paistsid, võisin järeldada, et pean olema lamavas asendis umbes nende vöö kõrgusel. Mõlemad vaatasid keskendunud pilgul mulle otsa.

„Identifitseerige ennast,” ütles üks neist rahulikul kuival toonil.

Püüdsin aru saada, kes nad on, aga ei suutnud. Tõmbasin jalad konksu, pöörasin end küljeli ja oksendasin. Haisev ollus valgus laiali ning mul õnnestus paar korda õhku ahmida. Kuid okseloik kadus, haihtus justkui iseenesest mõne hetkega ning keelega katsudes tundusid isegi huuled kuivana.

Tajusin, et ilmselt olen transpordilaeval, sest ainult laeval saab miski iseenesest haihtuda vГµi muutuda Г¤kki millekski muuks.

„Identifitseeri ennast, sõdur! Ärka üles!” Teise mehe hääl oli järsk ja lõikav. Ta kummardus, haaras mul õlgadest ja keeras mind tagasi selili. „Vaata mulle otsa!” käsutas ta. Tema pilk keskendus veelgi enam. Ta vaatas mulle väga lähedalt otse silma. Tundus, nagu tahaks ta kusagilt kaugelt minuni jõuda ning et see on talle millegipärast oluline. Aeg venis ja venis. “Sõdur… sõdur… sõdur,” kajas mu teadvuses. Selles oli midagi tuttavat.„Ja see mees… kus olen ma teda näinud?” Ta tõmbus korraks tagasi, nii et mu pilk sattus tema nimesildile.

„Zhao Weihan XI, see on ju Veterinaar, meie pataljoni arst. Kurat, mida ta minust jälle tahab? Ühtäkki mõistsin, mida pean tegema. Surusin lõua vastu rinda ja vaatasin poolviltu alla ning lugesin oma nime.

Võtsin end kokku ja tõusin vaevaliselt istukile. „Anton Irv VIII, kapten, 2634. jalaväebrigaadi 2. pataljoni B-kompanii ülem, härra…” suutsin oma arust üsna ladusalt kuuldavale tuua. Selle lause väljaütlemine ning selle sisu mõistmine tekitasid minus meeletu kergendustunde.

Vaatasin teise, vanema mehe eraldusmärke. Ohoo, brigaadikindral, laevastiku embleemiga. „Kommodoor,” lõpetasin kiiresti poolelijäänud lause.

„Kommodoor Alexander Fleming IX, laevaarst,” esitles too end samal kuival toonil ning küsis kohe nõudlikult: „Teie üksuse ülesanne?”

Tundsin korraks samasugust iiveldust nagu enne. „Kurat, meie ülesanne?” mõtlesin piinatult. Ma ei suutnud seda meelde tuletada. Kuid nüüd oli kõik palju lihtsam ja ma vastasin: „Üksuse ülesannet ei ole mulle teada antud. Oletan, et see informatsioon on salastatud.”

Kommodoor noogutas. „Merehaigus, kerge vorm,” ütles ta meie arsti poole pöördudes,” ei vaja meditsiinilist sekkumist. Saavutab täieliku võitlusvõime hiljemalt seitsme ööpäeva jooksul.”

„Vabandage minu asjatundmatust, härra kommodoor, aga mis on merehaigus? See ei ole mul esimene rännak, aga ma ei ole varem midagi sellist kogenud,” suutsin üsna hädiselt kuuldavale tuua. Oleksin tahtnud uuesti pikali heita, kuid loomulikult ma ei teinud seda. Kuidas selle kohta öeldakse? Öeldakse, et jalaväelased on liiga rumalad, et oma nõrkustest aru saada, ning liiga uhked, et neid välja näidata.

Kommodoor naeratas vaevumärgatavalt. „See