Aitäh elu eest

Kristi Rebane

Määramatu hulk koolivägivalla all kannatajaid kasutab sellega toimetulemiseks ennasthävitavaid meetodeid. Umbes viiel protsendil teismelistest on diagnoositud söömishäire ja eeldatakse, et 20 protsendil jääb see diagnoosimata. Söömishäirete all kannatajad võivad selle haigusega elada aastaid, otsimata abi ja ravivõimalusi. Umbes 40 protsenti söömishäirete all kannatajatest ei parane haigusest iial. Halvimal juhul võib see lõppeda surmaga. Sest liiga paljud inimesed mõtlevad, et nende tegudel ei ole tagajärgi. Ja liiga vähesed inimesed on valmis sekkuma seal, kus seda hädasti vaja on. * Selle raamatu peategelane, 15-aastane Deivi ei tahtnud saada osaks ehmatavast statistikast ja tema 22-aastasel versioonil polnud kavaski hakata minevikusündmusi uuesti läbi elama. Ent mõnikord on elul kombeks ennast serveerida meie soovidega arvestamata.

Rebane Kristi

Aitäh elu eest

1

Mu mõttekäigu katkestas terav valusööst küünarnukis, mida saatis pidulik sümfooniline portselaniklirin ja mu uskumatult kile karjatus.

„Appi, mis nüüd juhtus?”

Rahel tormas seda muusikat kuuldes kastide virna juurde, mille ääres ma abitult vedelesin, ja jäi mulle ehmunud pilgul otsa vaatama, nagu oleks ta tunnistajaks mingile eriti brutaalsele mõrvastseenile. Ta oli mulle teadaolevalt maailma kõige nõrganärvilisem inimene.

Andsin oma haavakesed talle korraks imetleda ning tõmbasin vigastatud käe siis kohe tagasi.

Süda tagus päris kõvasti, kuid ma polnud kindel, kas kukkumise tingitud ehmatusest või üllatusest, et ma nii kõlavat falsetti välja suutsin võtta, ilma et oleksin pidanud eelnevalt hääle lahtigi laulma.

„Too palun sidet, kähku!” ütlesin Rahelile planeeritust kamandavamal toonil, kuid vähemalt lõpetas tüdruk mu suurilsilmil jõllitamise ja tormas juba järgmisel hetkel redeli suunas.

Järskude liigutuste tegemine ei tundunud olevat kuigi tark, seega jäin niikauaks graatsilises poosis keset tolmust pööningupõrandat lamama, purunenud taldrikud verise küünarnuki all ja uitmõtted mu tulevasest lauljakarjäärist peas keerlemas. See unistus kestis umbes minuti.

„Ma ei teadnud, et see nii ohtlik on, kui siis ainult tapvalt tüütu,” püüdsin valu taustal rõõmsat meelt säilitada. Rahel ei naernud. Tüdruk aitas mu portselanihunnikust püsti ja viis seejärel vana tabureti peale istuma.

„Äkki läheks alla? Siin on nii sitta täis kõik, äkki läheb veel mädanema,” mõtiskles ta ja vaatas siis kaalutlevalt redeli poole. „Oled võimeline ronima?”

„Ah, ei ole hullu, see on mingi kriimustus ainult, küll ma ellu jään,” raputasin kähku pead ja toetasin randme vapralt põlvedele. Tüdruk loksutas käes antiseptikumi pudelit, haletsev pilk minu silmadesse suunatud.

„Okei, ise tead, aga hoiatan, et see teeb sitaks haiget,” sõnas ta.

Rahel ei valetanud, haava puhastamine oli lausa piinavalt valus, kuid see polnud midagi senikogematut. Mu keha sai lihtsalt ühe tulevase armi võrra rikkamaks. Nende kollektsioon oli nii rikkalik, et pidin end pidevalt tagasi hoidma, et oma ilusate roosade jäädvustustega mitte teiste ees liputada. Esiteks polnud mu sotsiaalne ringkond millekski nii morbiidseks valmis ning teiseks – need armid ei tähendanud tegelikult midagi. Jah – mul oli küll palju arme, kuid liiga vähe lugusid, mida nende kohta rääkida. Ma polnud üle elanud ühtegi sõda, kui just kodusõda iseendaga arvesse ei läinud. Ma ei olnud tervenenud mingist raskest traumast või surmahaigusest ja isegi koerad polnud mind kunagi pureda viitsinud.

Mu armide põhjal oleks saanud jutustada ainult ühe ja äärmiselt äraleierdatud loo, pealkirjaga „On raske olla teismeline”, mis polnud midagi Nobeli auhinna väärilist. Seda lugu osanuks rääkida kõik – ka ilma armideta kehal. Okei, mina oleksin saanud nendele täketele ja joontele lisaks rääkida oma nähtamatutest, ent veelgi sügavamatest hingehaavadest, aga mind oleks ilmselt tembeldatud siis pseudo-filosoofist eputrillaks. Miss Liigadiip 2014.

Kui käs