Halloween

Ketlin Priilinn

14-aastase Susani elu on pärast onu surma täielikult pea peale keeratud. Tema isa on venna kaotuse tõttu sügavas depressioonis ning otsib oma leinas lohutust alkoholist. Üks õnnetus järgneb teisele. Isa kaotab töö ning pere jääb oma kodust ilma, isa ja ema vahelised suhted ei ole enam endised. Susani ja tema noorema venna Rasmuse jaoks muutub olukord täiesti väljakannatamatuks. Üha sagedamini keerleb tüdruku peas mõte: kui ma ometi suudaks välja selgitada, mis täpselt juhtus ja kes on onu surmas süüdi… Ehk aitaks see isal juhtunuga leppida ja mustast august välja rabeleda? Miks pidi keegi Tarmo tapma?! See küsimus keerles meil kõigil peas terve aasta ning kogu lugu hävitas meie peret järjepideva visadusega. Paps hakkas varsti pärast neid jubedaid uudiseid jooma ning mida aeg edasi ja mida rohkem ta politseilt kuulis, et tulistajat pole ikka kätte saadud, seda hullemaid tuure tema joomingud võtsid. Olgu öeldud, et paps pole kunagi karsklane olnud, aga mitte iial pole ta joonud sel kombel nagu nüüd. Nähes teda hilisõhtuti uksest sisse tuikumas, mõtlesin tihtipeale, et talle ei lähe enam mitte miski korda. Ka meie mitte. „Halloween” pälvis Eesti Lastekirjanduse Keskuse ja kirjastuse Tänapäev korraldatud 2014. aasta noorsooromaanide võistlusel III koha.

1

KГµrvitsalaternate kurikaval hambuline naeratus heitis saali seintele tontlikke hubisevaid varje ja ma sulgesin hetkeks silmad, meenutades ennast aasta eest siinsamas saalis ja samal koolipeol. Mulle meenus nii selgesti, kuidas ma olin pahaaimamatult Mariani ja teistega lobisenud ning paari oma klassi poisiga tantsinud. Ja veel painavama selgusega meenus mulle, mis juhtus hiljem kodus. See, mis muutis kogu minu elu.

Ei, ma pole õiglane. See ei muutnud ainult minu, vaid meie kõigi elu – minu, ema, papsi ja Rasmuse saatusele oli möödunud aasta 31. oktoobril vajutatud must sünge pitser, mis näis iga päevaga järjest raskemini meid kõiki enda alla suruvat. Põhimõtteliselt oligi see meid juba lömastanud.

„Susan! Hei, Suusi! Mis sa sellest kõrvitsast jõllitad?”

Mariani hääl kiskus mu praegusesse hetke tagasi ja ma tänasin teda mõttes selle eest. Ainult selleks ma olingi peole tulnud, et mõtteid juhtunult eemale saada. Teine variant olnuks jääda koju, aga seda ei kavatsenud ma sel õhtul kindlasti teha.

„Ma ei tea ise ka,” naeratasin sõbrannale andekspaluvalt. „Jäin natuke mõttesse. Kuule, mis jook see sul on?”

„Õunasiider,” kostis Marian ning lisas kavala naeratusega: „Joonas andis.”

„Milline Joonas?” Nimi kõlas tuttavalt, kuid kes neid Mariani poisse meeles jõudis pidada.

„Joonas, noh, kaheteistkümnendast b-st,” seletas Marian õhinal, kohendades vaba käega oma tumepruuni lokkis juuksepahmakat. „Tead küll, see Harry Potteri moodi prillidega tüüp, kes juba tükk aega üritab minuga mingit teemat ajada. Tal oli jooke kaasas ja küsisin meile ka – teadsin, et ta ei suuda mulle ei öelda.”

Seda uskusin ma kГјll. Marianile ei suutnud Гјkski poiss ei Г¶elda, tema vГµis saada endale kelle vaid iganes soovis. Kuidas ma ometi olin osanud leida endast nii erineva sГµbranna?

Marian oli keskmist kasvu, minust ainult natukene pikem, kuid välimuse järgi võis talle vabalt pakkuda viisteist-kuusteist aastat tegeliku napi neljateistkümne asemel. Tema keha oli naiselikult kurvikas ja oma riietega armastas ta seda ka rõhutada, nii palju kui kooliseinte vahel vähegi lubatuks ja sobilikuks võis pidada. Mariani lemmikrõivaste hulka kuulusid liibuvad ja avara rinnaesisega pluusidtuunikad ning samavõrra liibuvad teksapüksid. Niigi suured ja tumedad silmad maalis ta laineri ja pikendava-tihendava ripsmetuši abil veel suuremaks, andes neile nukulikult dramaatilise ilme. Enamasti täiendas ta komplekti ka roosa sädeleva huuleläikega. Täna, peol, oli ta huuled koguni erkpunaseks värvinud, aga erinevalt mõnestki teisest tüdrukust ei näinud tulemus tema puhul sugugi odav ega inetu välja. Lihtsas lühikeses mustas kleidis Marian säras justku