Kolm sekeldust
Rex Stout
Kolm lГјhilugu Nero Wolfe'i juhtumitest.
Esimeses pöördub Wolfe'i poole tuntud allilmategelane, kes otsib abi eriti osava väljapressija vastu.
Teises tapetakse tapmisähvarduse saanud ja sellega Wolfe'i jutul käinud kirjastaja ning õige pea saab täpselt samasuguse tapmisähvarduse ka Wolfe ise.
Kolmandas mõrvatakse plahvatava sigari abil pilakaubatööstur, kes on asjade sellist käiku ette aimates samal päeval soovinud Wolfe'i tulevast mõrva uurima palgata.
Originaali tiitel:
Rex Stout
Trouble in Triplicate
Bantam Books 1993
Toimetanud Siiri Rebane
Kujundanud Villu Koskaru
Copyright В© 1945, 1946, 1947, 1949 by Rex Stout
Tõlge eesti keelde © Mihkel Mõisnik ja Tänapäev, 2018
ISBN 978-9949-85-313-7
ISBN 978-9949-85-405-9 (epub)
www.tnp.ee
TrГјkitud AS Pakett trГјkikojas
1. Enne surma
I
Tol oktoobrikuu esmaspäeva pärastlõunal hakkas elu siseruumides minu taluvuse piiri ületama. Siseruumide all mõtlen Nero Wolfe’i kabinetti talle kuuluva North Riverist mitte kaugel asuva Lääne 35. tänava maja esimesel korrusel, kus ma töötan. Kergendus pidi tulema varsti, sest ta veetis igal pärastlõunal kaks tundi, neljast kuueni, orhideede juures katusel asuvas triiphoones, ent kella neljast puudus veel pool tundi ja minul oli temast päris natukeseks ajaks villand.
Ma ei pannud seda talle süüks, mul oli temast lihtsalt kõrini. See oli just suure lihapuuduse ajal, kui miljonid sead ja veised olid loomakasvatajate ja lihunike suureks meelehärmiks minema hiilinud ja peitu pugenud, et oma elu kallilt müüa, ja Nero Wolfe’i jaoks oli söögikord ilma lihata selge solvang. Ta tuju oli läinud nii halvaks, et olin pakkunud talle söögiks ennast, ent tema vastusest sellele on targem üle libiseda. Tolleks esmaspäeva pärastlõunaks oli ta juba nii meeleheitel, et hakkas ette võtma pikki jalutuskäike, näiteks edasi ja tagasi oma tooli ja raamaturiiulite vahel, ja mõnikord isegi läbi ukse eestuppa, mis jäi 35. tänava poole.
Niisiis ütlesin talle kell pool neli, et lähen välja ühte asja ajama ja tema oli nii sügavalt õnnetusse ja tigedusse uppunud, et ei nõudnud isegi selgitust selle kohta, millist asja nimelt. Just siis, kui küünitasin esikus riiulilt oma kaabut võtma, helises uksekell. Jätsin kaabu ootama, astusin ukse juurde ja avasin selle, ning see, mida ma nägin, raputas mu mõtted välja rööbastest, kuhu nad olid Wolfe’i mõru meele teemal vajunud. Trepil seisis üks kõige ühemõttelisemaid tüüpe, keda olin iial näinud. Ehkki päike oli päev läbi paistnud ja paistis veelgi, oli tal seljas tihedasti vöötatud vihmamantel. Tema kaabu, läikivmust vildist peakate, oli talle väike; ja see, et laud tema helehallidel silmadel olid lahti, paistis väga kohatu, sest ta nägu oli palsameeritud – või vähemalt oleks see pärast tema viimset hingetõmmet ja palsameerimist näinud välja täpselt samasugune nagu praegu.
„Te nimi on Goodwin,” teatas ta mulle ebaviisakalt ainsatki lihast liigselt liigutamata.
„Tänan,” tänasin teda. „Kui palju ma kaalun?”
Kuid tema oli tõsimeelne. „Tulge välja.” Ta viipas pöidlaga tahapoole. „Mees seal autos tahab teid näha.”
Teen siinkohal pausi isiku tuvastamiseks, soovides selgitada, et ma ei hakka hirmunult kiljuma ega kipu päästikule vajutama iga kord, kui näen palsameeritud näoga võõrast taskust sigaretti võtmas. Aga oma pika eradetektiivikarjääri jooksul on Nero Wolfe äratanud paljudes inimestes paljusid tundeid, vahetevahel ka ebameeldivaid, ning kuna mina olen tema juures töötanud üle kümne aasta, on minu nimi kahtlemata nii mõneski nimekirjas koos tema omaga. Niisiis palusin näol üks hetk oodata, astusin tagasi sisse ja lükkasin ukse kinni, läksin kabinetti oma laua juurde, avasin sahtli, võtsin revolvri ning panin selle pintsaku küljetaskusse, jättes sinna ka käe.
Kui ma esiku poole tagasi suundusin, päris Wolfe kiuslikult: „Mis seal on? Hiir?”
„Ei, söör,” vastasin külmalt. „Mul paluti minna trepist alla tänavale, ühe autos i