Igavesti sГµbrad

Ketlin Priilinn

Noorsooromaani peategelane on 12-aastase Stella, kelle ema on pärast rasket autoõnnetust sügavas depressioonis – ta ei suuda leppida oma invaliidsusega ega oska eluga edasi minna. Stellal tuleb üksinda hakkama saada nii masenduses ema kui ka segaduses kasuisaga. Kogu kodune majapidamine ja ka väikese õe kantseldamine on järsku üksnes tema kaelas. Kõige hullem on aga see, et Stellal pole ainsatki sõpra, kellega oma muresid jagada. Siis aga tutvub ta internetifoorumis Saaraga, omavanuse särtsaka tüdrukuga, kelle hädad on samuti tingitud emast. Kuid need hädad on sootuks teist laadi ja Stellal pole neid sugugi kerge mõista. Ketlin Priilinn on kirjutanud raamatuid nii lastele, noortele kui ka täiskasvanutele. Noortele on tema sulest varem ilmunud „Maarjamäe kägu” (2007), „Mustlasplikad” (2009) ja „Sefiirist loss” (2010).

Ketlin Priilinn

Igavesti sГµbrad

Birkile

1

Emal oli jälle halb päev. Seekord aga polnud ta ainus. Ma ei tea, kuidas, aga olin unustanud omal seekord kella helisema panna ning see oli üks suur õnnelik juhus, et ma veerand kaheksast ise üles ärkasin. Kargasin voodist üles ja hakkasin mööda tuba uniselt ringi tuuseldama. Kuhu ma oma sinise kampsuni olin pannud, miks see mul kapis omal kohal polnud? Ja mis mul õhtul arus oli olnud, et oma teksad niimoodi suvaliselt kokku kägardasin ja tooli peale viskasin? Need olid nüüd täiesti kortsus.

Marko oli juba üles tõusnud, kui lõpuks kööki tormasin, et vähemalt paar ampsugi midagi jõuaks haugata.Teadsin, kui vastik on esimestes tundides istuda, kui pole üldse hommikul söönud.Tühi kõht võis vabalt korisema ka hakata, mis olnuks eriti piinlik.

„Ma mõtlesin, et lähed täna hiljem,” ütles Marko, kui ma maisihelbeid kaussi kühveldasin ja neile piima sellise kiiruga otsa kallasin, et terve laud ujus. Kirusin endamisi, surusin suure köögipaberituustaka loiku ja patsutasin paar korda – käis küll!

Raputasin pead, suu maisihelbeid ja piima täis. Neelatasin paar korda ja pomisesin: „Ei, ma magasin sisse. Unustasin kella äratama panna.”

Kiirusele vaatamata märkasin, et Marko näeb väsinud välja. Vahel näis mulle, et ta muutub iga päevaga järjest vanemaks. Alles mõned kuud tagasi oli ta täiesti teine inimene, ükskord poes pidas üks tädike meid isegi õeks ja vennaks. Nüüd oli sedasama Markot selles habetunud ja punaste silmadega onklis pea võimatu ära tunda.

Esikust kostis rütmilist kopsimist ja raskeid samme. Emast oli näha vaid vilksamisi tema sassis tumedaid juukseid ja valgehallikirjut pidžaamat, enne kui ta vetsu ukse taha kadus. Meie poole ei heitnud ta pilkugi.

„Okei, nüüd ma pean küll jooksma.” Tõstsin maisihelbekausi laualt kraanikaussi ja kiirustasin esikusse, kus ema parajasti vetsust vaevaliselt välja komberdas. Mul oli parajasti nii suur hoog sees, et põrkasin temaga kokku ja puudus vähe, et oleksin ta pikali tõuganud.Viimasel hetkel õnnestus mul talle käsi ümber panna ja hoida teda kukkumast. See polnud õnneks raske, sest ma olen emast juba tublisti pikem ja kehaehituselt samuti tugevam.

Üks ema karkudest pudenes aga siiski kolksatusega esikupõrandale. Kahmasin selle kähku üles ja surusin talle kaenla alla, kuid juba võis ema silmis näha pisaraid. „Ära nuta, palun,” anusin. „Ma olen nii kohmakas, tean küll.”

Juba oli ka Marko esikusse jõudnud ja tahtis teada, mis juhtus. „Koperdasin emale otsa,” ütlesin, nüüd juba omal ka nutt kurgus. „Kogemata…”

„Ära muretse, mine kooli,” kostis Marko ja võttis emal õlgade ümbert kinni. „Kõik on hästi, Stella ei tahtnud sulle haiget teha. Tal on lihtsalt hirmus kiire, ta magas sisse,” seletas ta vaikselt. Ema ei vastanud, vaid pööras oma pea ära ja rapsas end mehe haardest lahti. Raskelt kahele kargule toetudes lonkas ta magamistoa poole tagasi.

Kiirustamistuhin oli kadunud, tundsin, et mul on hilinemisest järsku nii ükskõik. Seisin seal esikus, justkui oleks mind põranda külge liimitud, ja lihtsalt vahtisin magamistoa ust