AugustitГјdrukud
Anne Rivers Siddons
Madison, Rachel, Barbara ja Melinda on juba nooruspäevist alates veetnud ühe augustinädala koos, puhates eri paigus ookeani ääres. Nad kutsuvad end augustitüdrukuteks. Pärast Melinda traagilist hukkumist see tore traditsioon soikub, neljas augustitüdruk on ju puudu. Aastaid hiljem, kui seltskonnaga liitub naistele vanuselt tütreks sobiv Baby, saadakse taas kokku, et veeta kaks augustinädalat metsikul saarel. Baby on aga siiski paarkümmend aastat noorem kui vana sõpruskond ning vahepealsed aastad on jätnud oma jälje ka teistele …
Anne Rivers Siddons
AugustitГјdrukud
Allysonile, suurima armastusega
Sissejuhatus
Kõigist neist viieteistkümnest suvemajast oli esimene kõige etem. Selles olime kõik ühel meelel, vähemalt esialgu … kuni saime targemaks, meie rõõm taltus, muutusime kitsimaks kiituse jagamisel. Naljakas, et harva olime millegi suhtes ühel nõul, kuid Colleton House’i suhtes valitses aastaid üksmeel. Juba esimesest pilgust sellele – tellistest, avar ja sindlikatusega – tundus see otsekui augustitüdrukutele loodud.
Tobe nimi nelja naise kohta, kes pärast viitteist aastat, mil nad polnud ainustki ühist augustikuud vahele jätnud, tüürisid nüüd keskikka, muretsesid kanavarvaste pärast ning sirutasid juba käe näokreemi järele. Keegi ei suutnud enam meenutada, kes meie abikaasadest, kas Mac või Oliver, oli selle nime välja mõelnud esimesel suvel, kui me ühiselt maja üürisime, kuid see nimi oli tundunud meile tobe juba toona, mil me olime alles kahekümnesed ning meie mehed olid alles meditsiinikooli tudengid. Me polnud isegi siis enam mingid tüdrukud. Ausalt öeldes polnud mõned meist seda kunagi olnudki.
Kuid siis oli olnud august. Ja miskipärast oli see pärast esimest korda alati just august.
Kummaline, kuidas meie ellu oli end kinnistanud see nädal – kui täpne olla, siis augusti teine nädal, sest see andis meile mahti hinge tõmmata enne kooli algust ja sügist ja pühi.
„See on nagu jõulupühad või mingi pagana vana-aastaõhtu,” ütles Mac ükskord, kui tema sõbrad Copleyd kutsusid meid veetma augusti kaht esimest nädalat oma jahil Spindrift, et teha lõbureis Savannah’st Bahama saartele ja tagasi.
„Miks te ei või seda lihtsalt natuke ette- või tahapoole lükata? Mul ei teki enam võimalust kümme päeva järjest kala püüda.” Ta pilgutas silmi, mis oli kindel märk sellest – olin selle aastatega selgeks saanud –, et ta soovis meeleheitlikult oma tahtmist läbi viia.
„Me lihtsalt ei või,” vastasin mina, teadmata miks, kuid teades, et nii see on. Kõigile augustitüdrukutele tundus, et universum kalduks oma teljelt kõrvale ja keegi meist poleks enam päriselt endine, kui me muudaksime oma iga-aastase kokkusaamise aega. „See lihtsalt toimub just siis. Me juba üürisime maja ka. Sina mine rahus Copleydega kalale. Ma vean kihla, et La Serenissimal on tosin tibatillukesi ulakaid bikiine.”
Mac turtsatas. Serena Copley bikiinides oleks näinud välja sama naeruväärne nagu jõehobu märgades riietes. Ta ei olnud paks, kuid kuue jala pikkuse ja sama laiaõlgsena nagu kaitsja Ameerika jalgpallis oli ta suurem musklihunnik kui Arnold Schwarzenegger. Nagu tema lillekesena õrn abikaasa Dave sageli ütles, oli ta pealaest jalatallani atleet.
„Ta võiks vabalt laeva hammastega pukseerida,” torises Mac. Kuid ta läks siiski kala püüdma ja mina läksin õnnelikuna Alabama lahe rannikule.
Varasematel aastatel valisime alati mõne paiga põhjapoolse lahe rannikul, sest see oli kiviviske kaugusel Nashville’ist ja Vanderbilti meditsiinikoolist, kus me, nagu Rachel alati armastas öelda, olime vahtkonnas, justkui meenutaks elu meditsiinikoolis sõjaväeteenistust. Arvestades, kui pikad olid meditsiinikooli residentide päevad ja et neil tuli sageli vastu võtta otsuseid, millest olenes kellegi elu või surm, siis oli tema võrdlusel sõjaväega isegi jumet.
Kuid tuleme tagasi tolle esimese reisi juurde, mis toimus kiirustades – peaaegu hüsteeriliselt –, sest tüdrukud olid tahtnu