Justine ehk Vooruse Гµnnetused

D. A. F. de Sade

Markii de Sade´i looming kuulub maailmakirjanduse kõige skandaalsema osa hulka. See on egoistliku mõnuõpetuse õigustus, mille tuum seisneb väites, et inimesed on sündinud erinevate kalduvustega ning igaühel on õigus oma kalduvusi järgides mõnu taga ajada.
De Sade´i enda kohta on liikvel vastakaid arvamusi. On käsitlusi, mis annavad markiist pildi kui virilast ja impotentsusele kalduvast psühhopaadist ning naeruväärsest grafomaanist, kes täitis prostituutide piinamise eest pälvitud vanglapäevi ja oma isiksuse väärdumusest tingitud hullumaja-aastaid tekstuaalse eneserahuldamisega. Samas on temas nähtud vaprat vabadusvõitlejat ja peaaegu valgustuse ideelist juhti, kes oli hulljulgete mõtteavalduste tõttu sunnitud vaevlema ligi 30 aastat vanglaüksinduses; või erudeeritud ja sügavamõttelist filosoofi ning peenekoelist psühholoogi, kes oli oma kaasaegsetest tohutult ees; või lihtsalt geniaalset ja suurepärast kirjanikku. Perioodil, mil de Sade varjas end võimude eest La Coste´i lossis, palkas tema abikaasa talle seksuaalorjadeks lapsi, formaalselt muidugi teenijateks. Kui kõik seksuaalselt kuritarvitatud lapsed lossist põgenesid, jäi vabatahtlikult de Sade´i juurde üksainus tüdruk – Justine. "Justine ehk Vooruse õnnetused", esimene raamat, mis autoril õnnestus (anonüümselt) avaldada, on de Sade´i menukaim teos. Kuigi see on üsna tüüpiliselt sade´ilik raamat, erineb ta teistest sellepoolest, et vooruslik minajutustaja ei nimeta ühtegi kehaosa ega tegevust õige nimega, vaid kasutab metafoore.
Vahetult enne selle romaani ilmumist teatas de Sade põnevuse üles kruvimiseks ühele oma tuttavale: "Praegu trükitakse ühte minu romaani, aga see on liiga amoraalne, et saata seda nii arukale ja kombekale inimesele nagu Teie. Mul oli raha vaja, mu kirjastaja palus mult midagi eriti pikantset, ja ma kirjutasin talle raamatu, mis suudaks kuradigi katku nakatada. Selle nimi on "Justine ehk Vooruse õnnetused". Põletage see raamat ja ärge seda lugege, kui see peaks juhuslikult Teie kätte sattuma."

D.В A. F. de Sade

Justine ehk Vooruse Гµnnetused

Oo, mu sГµber! Kuriteo Гµnnestumine on

nagu pikne, mille petlikud välgud kaunistavad

hetkeks atmosfääri üksnes selleks, et tõugata

surma kuristikku Гµnnetu, kelle nad on pimestanud.

Mu kallile sГµbratarile

Jah, Constance, selle teose pühendan ma Sinule. Kuna Sa oled oma soole ühtaegu nii auks kui ka uhkuseks, kelles kõige tundlikum hing on ühendatud kõige õiglasema ja harituma vaimuga, on üksnes Sinu osaks tundma õppida, kui magusad on pisarad, mida valab õnnetu voorus. Kuna Sa põlgad vabameelseid ning usuvaenulikke targutusi ja võitled nende vastu pidevalt nii oma tegudes kui ka sõnades, siis ei karda ma, et need, mille esitamist siinsetes memuaarides on nõudnud kujutatud tegelastüübid, võiksid Sind kahjustada; ühe või teise siin visandatud tegelase künism (mida on pealegi mahendatud nii palju kui vähegi võimalik) ei suuda Sind enam heidutada; hoopis Pahe, ägades paljastamishirmus, korraldab skandaali niipea, kui teda rünnatakse. Tartuffe’i üle mõistsid kohut vagatsejad, Justine’i hakkavad süüdistama vabamõtlejad, ja neid ma ei karda; oma motiividest, mida Sina mõistad, ma ei tagane; Sinu arvamusest piisab mulle auks ja kuulsuseks ning kui ma olen Sinule meeldinud, siis pean ma meeldima kõigile või katsuma end trööstida keset üldist hukkamõistu.

Kavatsus kirjutada niisugune romaan (mis polegi niivõrd romaan, nagu võiks arvata) on kahtlemata uudne; Vooruse võit Pahe üle, tasu headuse eest, kurjuse karistamine – niisugune on tavaline sündmuste käik kõigis sedasorti teostes; eks ole seda meile juba tüütuseni korratud!

Aga pakkuda kõikjal välja võidutsevat Pahet ja tema ohvriannina Voorust; näidata õnnetut, kes eksleb ühest hädast teise, alatuse mängukanni, kõigi kõlvatuste märklauda, kes on jäetud kõige jõhkramate ja võikamate himude meelevalda; keda hullutatakse kõige j