Haigla

Avo Kull

Raplas elava autori debüütromaan, mille tegevus toimub 1978. aasta sügisel Lõuna-Eestis. Erinevates liinides käsitletakse tollast elu, kus peategelasteks on uue haigla ehitamise eest vastutav mees ja kohalik günekoloog, kuid peale selle räägitakse ka nõukogudeaegsest meditsiinisüsteemist, metsavendlusest ja KGB-st ning paljudest muudest teemadest.

Avo Kull

Haigla

I

„KOHUS LÕPETAB TÕENDITE UURIMISE JA ALUSTAB TUNNISTAJATE ülekuulamist.”

Keskealise kohtuniku monotoonse hääle kõla levis üle kopitanud lõhnaga istungitesaali ja kajas vastu kõledatelt määrdunud seintelt. Kalvi istus kohtualuste pingis, otse kaebealuse kõrval ja tõlkis. Kaebealune Jevgeni, kleenuke blondi peaga vene poiss, istus langetatud päi ja kuulas. Millestki polnud võimalik aru saada, kas toimuv jõudis tema teadvusse või mitte.

„Kutsume sisse tunnistaja Albert Nugise,Võidu kolhoosi esimehe.”

Sisenes hallipäine vanem meesterahvas, kes kõndides hoidus kergelt küüru, ja jäi tunnistajatepuldi ette seisma.

„Tunnistaja, rääkige, mida te kahekümne kolmanda detsembri õhtul majandi karjalaudas nägite.”

„Nägin seda, et see … noh, et see poiss Jevgeni toppis jõusööta kotti ja tahtis vist koju viia.” Kolhoosiesimehe konarlik kõneviis viitas ilmselgele puudujäägile tema üldhariduses.

„Tahtis või viis?” Kohtuniku hääl tõusis pisut ja ta vaatas nõudlikult esimeest.

„Midagi ta ei viind.”Tunnistaja kühmus kogu tõmbus sirgemaks ja hääl muutus valjemaks. „Ma sain tal natist kinni ja võtsin koti käest ära.”

„Nii, tunnistaja, ja mis seal kotis oli?”

„Jõusööt oli, noh.”

Üllatunud pilgul vahtis tunnistaja kohtunikku. Mida ta veel norib? Kõik niigi selge – poiss on varas ja tuleb kinni panna.

„Ja kust see jõusööt pärit oli?”

„No kust see ikka oli? Eks ta söödaköögi põrandalt selle kokku korjas.”

„Kas teie kolhoosis siis vedeleb loomasööt põrandal?”

Kolhoosiesimees hakkas tГµsiselt pahaseks saama:

„Midagi ei vedele seal põrandal. Aga see pagana jõusööt on nii pude ja mureneb kergesti. Ikka läheb prahti maha, tead. Alatihti on põrand seda täis.”

Kalvi vaatas tähelepanelikult kaebealust. Teda hakkas juba tõsiselt huvitama, kas poiss ikka mõistab kõike toimuvat.

„Saad sa kõigest aru?” küsis ta sosinal. Poiss noogutas.

„Ja mis siis edasi sai?” Kohtuniku hääl oli jälle monotoonne, selles kõlas kui mitte tüdimus, siis vähemalt täielik huvipuudus.

„Noh, edasi sai nii, et poiss hakkas end õigustama ja seletama, aga mina tean, et see on riigi vara riisumine, ja kutsusin kohe miilitsa.”

„Tunnistaja, kohut ei huvita, mida teie teate või ei tea. Rääkige asjast.”

„Ma räägingi asjast. Parteikongressi materjalides on sõnaselgelt kirjas, et meie, kommunistide kohus on sotsialistliku omandi riisumise vastu võidelda.”

Kohtunik oli pisut hilinenud tunnistaja sГµnavoolu peatamisega. NГјГјd tsiteeris too parteikongressi materjale ja nende loosungite lausumist takistada ei tohtinud.

Kalvi tõlkis ja tundis, kuidas vastikus saalis toimuva vastu kasvab. Kohtufarss, mille sarnaseid oli tal juba mitmel korral tulnud tõlkida, ajas iiveldama. Kolhoosi esimees oli puupea ja lisaks sellele veendunud kommunist. Kummalisel kombel käisid need kaks asja tihti koos ja Kalvi kogemus ütles, et niisuguste eest pääsu pole.

Vaene poiss läheb pikaks ajaks vangi.

„Kutsume tunnistaja Malle Tamme.”

Tunnistajatepuldi ette astus keskealine tumedapäine naine, kelle lõua alt kokkuseotud kirju pearätt viitas eksimatult kandja külapäritolule. Ta oli lameda rinna ja kondiste õlgadega, mida rõhutas veelgi pingule tõmmatud pullover. Naine vaatas hirmunud silmadega ringi. Ilmselt oli see tema esimene kokkupuude riigiametiga.

„Tunnistaja, mis ametit teie Võidu kolhoosis peate?”

„Mina olen karjabrigadir ja ei tea sellest asjast mitte midagi.”

Kohtuniku ilme omandas tuntavalt kurja varjundi ja range hääl kutsus tunnistaja korrale:

„Kohus ei ole teilt veel küsinud, mida te teate