Elitaarne mees Harry Männil

Olev Remsu

Harry Männil (1920-2010) oli vastuolulise kuulsusega mees, kes mingil hetkel võis olla üks tuntumaid ja mõjuvõimsamaid eestlasi. Maailmasõja ajal Skandinaavia kaudu Lõuna-Ameerikasse jõudnud Männil seadis end sisse Venetsueelas, kus lõi arvestatava äriimpeeriumi. Milline oli Männil tegelikult? Olev Remsul oli tänu isiklikule tutvusele võimalik peategelasega põhjalikumalt vestelda ning saada temalt materjale, mis annavad hea ülevaate kirju elukäiguga mehest, kes jõudis töötada Saksa okupatsiooni ajal Poliitilises Politseis, ehitada Lõuna-Ameerikas üles suured firmad, koguda nii raha, kunsti kui ka vaenlasi. See raamat ei ole kiidulaul peategelasele ega tema ristilöömine sõjaaegse tegevuse pärast. See on lugu ühest vastuolulise kuulsuse ja kirju elukäiguga mehest.

Remsu Olev

Elitaarne mees Harry Männil

Kui ma oleksin jäänud Nõukogude Liitu, oleksin astunud komparteisse.

*

Riigile maksu maksmine on minu usu vastu.

    Harry Männil

1

Lõuna-Ameerika koondub Harry Männilisse

Ei mäletagi, kellel Eesti Telefilmist tuli aastal 1995 pähe mõte võtta käsile film Lõuna-Ameerika eestlastest. See teema oli puudutamata, kõigist teistest väliseestlastest oli juba juttu tehtud. Mäletame, et sovetiperioodil olid Läände rännanud rahvuskaaslased sootuks tabu, kõige põlglikumalt suhtuti aga neisse, kes lahkusid 1944. aastal. Igatahes olin ja olen tänagi väga tänulik, et stsenaristikohustused langesid mulle. Istusin ma siis öiti, mil maailma teises otsas kestis valge päev, vana telemaja ühes toas ning pidasin pikki telefonikõnesid. Teisel pool säärased unistuspaigad nagu Rio de Janeiro, Buenos Aires, Montevideo ja mis need kõik olid. Juba telefoninumbrite hankimine oli olnud tükk tööd, inimeste kättesaamine samuti, sest mobiiltelefone oli noil kaugetel aegadel ainult üsna näputäis, internet aga päris lapseohtu.

Kuulsin vapustavaid asju – suur osa Brasiilia eestlasi suri maohammustuse tõttu ja alkoholismi. Surmaga ei lepiks, aga mao ja viinaga oleksin lahkelt nõus, peaasi, et Rio de Janeirosse saaks! Buenos Airese eestlanna kõneles puhast võro kiilt! Nendel seal ümberringi aina võrokesed, ei nemad ütle lahti armsast emakeelest. Üks Uruguay naine palus minult abi. Nooruses, eestlaste gaidilaagris Argentina pampas, kohtas ta kolme tüdrukut Paraguayst, nad said sõbratarideks, pärast pidasid kirjavahetust, nüüd on paraguailannad kadunud nagu maa alla, ega mina neist midagi tea? Mis aastal see gaidilaager oli? Kuulsin, et 1949. Siis, kui meil rahvast Siberisse küüditati, peeti Uruguays eestlaste gaidilaagrit. Väga huvitav fakt, ent kahjuks ei saa aidata, olin sunnitud vastama infopalvele.

Vaat, sellest tuleb film, mis on alles film!

Stsenaarium edenes.

“Kas sa Harry Männiliga oled juba rääkinud?” küsis minult ühel päeval meie produtsent.

Ei, tema olin ma jätnud viimaseks, maiuspalaks. Mäletan ka, kust tuli Männili telefoninumber mu märkmikusse. Selle olin ma hankinud endise EKP Keskkomitee esimese sekretäri, veel endisema NSV Liidu Venezuela suursaadiku Vaino Väljase kaudu. Numbrile lisaks veel õpetus, et ärgu ma jumala pärast Harryt miljonäriks nimetagu, see solvab inimest.

Solvab?

Meil oli see kõrgeks ja austavaks tiitliks, mis ajalehtedest ühtelugu seoses Männiliga läbi käis.

Jah, tõesti, sotsialism ja kapitalism on ikka täiesti erinevad süsteemid.

Keerutasin siis pikalt telefoniketast.

Sain kätte võluva häälega daami, Harry Männili abikaasa Maxula Mannili. (Männili teisepoole eesnime on kasutatud ka kujul Masula ja Mazula, mina olen jäänud Maxula juurde põhjusel, et daam kasutas x-iga varianti minuga kirjavahetuses ise, ka on see tema meiliaadressis. Edaspidi tulevates tsiteeringutes olen ma jätnud nimepildi seesuguseks nagu on kirjas tsiteeritavates tekstides. Ja veel õigekirjast. Harry ehk Harri Männili eesnimi on mõnikord i-, valdavalt küll y-lõpuline, ma olen jätnud nõnda nagu refereeritud-tsiteeritud allikas esineb.

Teatasin filmikavatsusest, vahet