Nii siis jääbki
Taavi Kangur
Janar leiab ennast abituna metsarajalt. Ta püüab mõelda kõigest muust, kui sellest, miks ta seal on. Kogu maailm avaneb uue nurga all ja sündmused kihutavad sireenide saatel edasi. Janar on kui kõrvalvaataja, kes esialgu ei aimagi, et tal on selles loos peaosa mängida. Varsti taipab ta, et on libisemas tagasi kibedusse, kust äsja iseseisvununa välja rabeles. Kas ta suudab uuesti jalule tõusta? Kas ta suudab oma sisemise deemoni lepitada? Jüri Järve, 12. a. ratastoolis, Eesti Liikumispuudega Inimeste Liidu juhatuse liige: Minu teada on antud romaan Eesti kirjandusmaastiku esimene tõepärane ja elutruu raamat liikumispuudega inimeste igapäevaelust. Oleks justkui oma elulugu lugenud. Soovitan kõigile, et paremini mõista hättasattunu hingeelu. See on Taavi Kanguri (1974) teine romaan. Esimese teose eest pälvis autor Tänapäeva 2010. a. romaanivõistlusel II koha.
Taavi Kangur
Nii siis jääbki
Jooksurajal
Jooksurajale pikali paiskunud Janari kõrvus kaikus hoiatus: ära hüppa vette tundmatus kohas. Ära hüppaaaa…! Tema teada ei olnud lähikonnas ühtegi veekogu, pealegi oli sügis, kuid kõrvus kohisev hääl raius kindlalt ühte ja sama.
Ära…!
Ta tundis läbi põsenaha, kuidas külm ihusse puges. Habemetüügaste vahel leidsid nireks ühinenud piisad tee ja veeresid dressikaelusest sisse. Janar teadis, et midagi peaks ette võtma.
Midagi, mis teda ebameeldivustest säästaks, aga ta ei suutnud keerukale mõistatusele lahendust leida.Ta kartis. Soovis naasta koju ning sukelduda oma kolmapäevasesse argirutiini. Korkida lahti külmutuskapis ootav hele õlu, vaadata kibestunud lombaka arsti seriaali ja lõpetada õhtu veidra sisuga pornoajakirja uurides. Ta oli iseenda peremees. Küll alles mõned napid kuud, aga juba iseseisvusest täielikult sõltuvuses.
Lukuga taskusse suletud mobiiltelefon vilistas tuntud viisi: fhiiit-fhiiit-fhit-fhit-fhiiiit.Vile lõppes sõnumit tähistava helisignaaliga.
Koju jõudes istuks ta kõigepealt kaelani tulisesse vanni, et üdini tunginud külm eemale peletada, ja siis kuivataks ennast suurde firma logoga kaunistatud rätikusse.Teed jooks ta ka.Aga miks ta koju ei saa?
Esialgu süütuna näiv küsimus hakkas visalt juuri ajama.Tõde oli valus. Janari taju otsustas ennast ülekuumenemise vältimiseks välja lülitada.Ta ei teadnud, kui palju aega möödus, kuid uuesti silmi avades leidis ta ennast tõtt vahtimas varesega. Laugude liikumise peale keksis lind veidi eemale ja jäi Janarit pea viltu takseerima, ilmselt kaaludes, kas tasuks läheneda ja veel elusat raibet nokaga proovida.
„Khõss,” suutis Janar susiseda. Häälitsemisest oli abi: vares voltis tiivad lahti ja lendas oma teed.
Kõrvad ja nägu olid külmast tundetuks muutunud. Ülejäänud kehas valitses õudne vaikus. Maaga kontaktis olev kõrv registreeris rütmilise kõmina. Enne, kui Janar jõudis mõelda, mida müdin tähendas, hüüdis energiline hääl: „Ahoi, magad või?”
Janar oleks tahtnud pead raputada, aga ei saanud.Ta pilgutas närviliselt silmi ja nägi enda ees kiledressidesse riietatud sääri. Spordisokid olid pükste peale sikutatud ja jalas odavad tennised. Janari vaatevälja ilmus tuttmüts ja paar murelikke silmi.
„Purjus või?”
„Ma ei saa püsti,” suutis Janar suust välja pressida.
„Kukkusid, jah? Ma kutsun abi,” lubas tutimütsimees ja kadus.
Aeg läks omasoodu ja Janar hakkas juba kartma, et spordisokid ja tuttmüts olid kõigest soovunelm. Hirm tõstis pead ja uuristas teed. Ma suren siia, mõtles ta paaniliselt.
Kuid siis kostis eemalt kõvahäälset vandumist: „Kuradi pask, no oskas hea koha leida. Kesse, kurat, teda nüüd mäest üles sikutama hakkab? Pidi ta ka just vahetuse lõppu sattuma.”
„Ära lobise. Mine too kanderaam,” sõnas teine hääl väsinult, „mida rutem haiglasse jõuame, seda kiiremini koti peale saame.”
Esimene meestest sГјlitas ja kadus pomisedes.
Teise hääle omanik osutus noorepoolseks arstiks.Ta kükitas Janari kõrvale, avas sõnagi lausumata koti, otsis välja soojendav