NГµidkapteni needus

Reeli Reinaus

Mida teha, kui kõige hirmutavamad legendid osutuvad ühtäkki elu ähvardavaks tõelisuseks? Kuidas käituda kohutavas olukorras, millest ei näi olevat ühtki väljapääsu? Just need küsimused peab endale esitama Alex, kelle veidrad minevikunägemused muutuvad ootamatult reaalseks, kui ta leiab end vangina neetud laevalt, mida juhib kardetud ja mõistatuslik nõidkapten. Kui Alex avastab laevalt ka vangistatud tüdruku, saab ta aru, et kaptenil on rohkem kui üks saladus, mille päevavalgele tulekut ta kardab. „Nõidkapteni needus” on seiklusliku raamatutriloogia esimene osa.

Reeli Reinaus

NГµidkapteni needus

1

Alex teadis, et meri uhub pärast tormi kaldale kõiksugu asju – nii merikarpe ja ilusaid kivikesi kui ka igat sorti rämpsu, mida laevadelt vette on heidetud. Samuti kõike seda, mida torm endaga lähedal asuvatelt saartelt kaasa on toonud. Alati pärast tormi kõndis poiss randa, et vaadata, kas sealt on midagi huvitavat leida.

Ka seekord kõndis Alex veepiiril ja vaatas hoolikalt enda ette. Esialgu ei märganud ta midagi põnevat, olgugi, et maru oli terve öö nende pea kohal möllanud. Aeg-ajalt kummardus ta mõnda väiksemat merikarpi korjama, ent need polnud mingid haruldused – selliseid võis ka tavalistel päevadel leida. Alex karpidest küll suuremat ei hoolinud, kuid ta teadis, et Anna, ta õde, rõõmustab nende üle kindlasti.

Korraga nägi poiss, et veest sätendab vastu midagi kuldset. Alex kangestus – kas tõesti kuldraha, käis läbi ta pea. See võib olla mõnelt laevalt merre heidetud kuldmünt, lootis ta hetkeks.

Ta kummardas veepiirile ja sirutas käe välja. Ese, mis tema pihku sattus, oli palju suurem kui see end liiva alla peites aimata lasi. Kui poiss selle veest välja tõmbas, tundis ta, et see on kummaliselt raske ja krobeline.

Alex avas peo ja uuris oma leidu lähemalt. Esialgu ei saanud ta üldse arugi, millega on tegu. Viimaks, metallitükki hoolikamalt silmitsedes mõistis ta, et see on tõenäoliselt tükk mõnest vanast mündist. Mis muud saigi see olla, kuigi mündi kohta tundus see liiga suur ja paks. Veerand sellest – alles nüüd märkas poiss, et tegu oli kolmnurgaga, mille kaks külge olid teravad ja kolmas ümmargune –, oli juba ise poole tema peopesa suurune. Ja see kummaline ese oli tõepoolest kullast. Alex teadis, et ükski teine metall pole nii pehme. Ta püüdis leida midagi, mis viitaks leiu vanusele, aga ei avastanud ühtegi numbrit. Poiss polnud enam kindel, kas see võis ikka olla raha. Kuid mis muu see siis oli?

Alex pani killu tasku ja vaatas veel ringi. Nii kaugele, kui silm ulatus, laius peaaegu valge liivariba, mida palistas helesinine meri. Poiss hingas sügavalt sisse. Õhk oli puhas, karge ja soe nagu pärast suuremat vihma ikka, ning ookean loksus rahulikult. Nii rahulikult nagu polekski ta alles öösel rannal vahutanud.

Viimaks pöördus Alex minekule. Juba tükk aega polnud talle midagi põnevat silma hakanud. Poiss vaatas veel kord oma saaki – viis suurt merikarpi õele, mõned lainete poolt siledaks lihvitud värvilised klaasikillud ja see kummaline tükk kulda. Ta pani asjad tasku tagasi ja hakkas tuttava palmisalu poole sammuma. Miskipärast ei raatsinud ta kullatükki teiste leitud asjade juurde panna. Alex surus selle kõvasti pihku.

Kui ta oli juba mõnda aega mööda ookeani kallast kõndinud, märkas ta, et ilm on muutunud. Päikesepaiste asemel oli taevas korraga pilve tõmbunud ja ka esimesed vihmapiisad ei lasknud end kaua oodata. Alex lisas sammu. Poiss teadis, et ilus ilm võib kiiresti halvaks pöörata ja tal polnud tahtmist raju kätte jääda.

Korraga ta peatus. Midagi oli valesti. Talle tundus, et ta on eksinud. Just seal, kus pidi olema rada, olid vaid liiv ja palmid. Kuidas ta ometi oli õige teeotsa käest kaotanud? Ta jooksis tagasi, vihma all küüru tõmbudes, sest nüüd sadas juba palju kõvemini. Vihm oli külm ja see pani poisi lõdisema. Kuidas ma sain nii pime olla ja eksida, kirus ta ennast.

Alex jooksis nüüd juba päris kiiresti, ise sealjuures hoole