Kaljud ja kameeleonid

Marek Kahro

Peagi täiskasvanuikka jõudev kunstihuviline noormees Joel, kelle ema on põhjakäinud joodik ja isa ammuse tragöödia tõttu invaliidistunud, elab vaikses väikelinnas ning püüab juhutöödega endal hinge sees hoida. Karmi reaalsuse vaigistamiseks põgeneb ta aeg-ajalt fantaasiavalda, kus hakkavad järjekindlalt võimust võtma pimedad jõud. Kui saatus paiskab Joeli kokku jõukast perest pärit tüdrukuga, vallandub armastusest, vihkamisest, unistustest ja valedest läbipõimunud ohtlik sündmustejada, mis viib meeleheitlike tegudeni. Marek Kahro (snd 1987) debüütromaan Kaljud ja kameeleonid pälvis Tänapäeva 2010. aasta romaanivõistlusel III koha.

Marek Kahro

Kaljud ja kameeleonid

Et su kõige ihaldatum soov täituks!

В В В В Vana-Hiina needus

1.В kaustik

Pääsusaba

1

9.В SEPTEMBER

LAUPГ„EV

00.36

Nojah… Siin ma nüüd istun, laualambi hõõgus ripub kitsa toa kohal ning minu ees seisab tühi jooneline kaustik, Beckhami pildiga kaanel. Väljast põrnitseb mind tume öö ja mulle tundub, nagu rõhuks tema külm hingus aknaruute.

Tuju on sant. Oli juba 17 aastat tagasi, mil ma siia neetud planeedile sündisin, mind Joeliks ristiti ning suure surmaga üles kasvatati, ja selle ajaga ei ole sittagi muutunud. Kulunud, kunagi vist munakollase varjundiga majaseinad kägistavad endiselt minu vaimu ning tubade rõskuses hõljuv ebamäärane, nõrgalt tuntav, aga kindlalt püsiv mõrkjas hais kükitab mu haistmismeeles nagu kägu vindi pesas ega mõtlegi lahtuda.

Vana vahtra kidurad oksad kompavad minu toa aknaraame ning mängivad tormistel öödel judinaid tekitavat sümfooniat. Täna passib puu seal väljas rahulikult ja märkamatult. Isegi naabrimehe vasikasuurune dogi on keti otsa tukkuma jäänud – erinevalt paljudest teistest öötundidest on tema lõuad täna lukus. Seda väljas valitsevat vaikust on kummaline kuulata. Ma tunnen end kuidagi üksikuna – üksi majas kaikuvate tasaste, viirastuslike ja tõeliste helidega.

Kaisa, minu väike loll õde, on praegu sõbranna juures. Ta ööbib seal tihti ja küllap täiendab ka tänane öö seda rida. Minu teada on tal ka peika, aga tolle voodisse või voodi lähedale pole Kaisa veel jõudnud. Ta on tagasihoidlik heledate juustega 15-aastane tüdruk, ujedam paljudest omavanustest. Ometi ei annaks ma talle nunnakloostrisse minekuks ühtegi soovituskirja kaasa.

Paps magab teises toas. Jah, ta magab sügavalt, sest muidu ei väriseks minu toa raamaturiiul tema norskamise taktis. Aga mamps ei ole veel koju jõudnud. Nädalavahetustel austab ta traditsiooni ega tulegi koju. Parem ongi, ma ei kannata seda viinalehka, mis ta pitsilistelt tööriietelt mulle vastu voogab, kui temaga mõnel hommikul kooli minnes ukselävel kokku põrkan. Ma ei tea, kas ta üldse on kunagi isa armastanud. Võib-olla tegi ta seda tolle ööni, millest kevadel 12 aastat möödus ning mis minu ja vanamehe elu lõplikult rööbastelt maha paiskas.

Paps töötas kohalikus baaris turvamehena, näitas alaealistele ukse ees keskmist sõrme ja viskas laua alla joonud või õhtuga rusikakangelasteks kvalifitseerunud parme välja. Ma ei tea, kas talle see amet meeldis või ei, ta ei rääkinud kodus kunagi tööst, ja isegi kui oleks rääkinud, poleks see mul nagunii enam meeles, sest olin tollal vaevalt viiene.

Ühel aprilliööl loivas baari ukse taha kamp nolke, umbes sama vanad kui mina praegu, ja nõudsid sisselaskmist. Paps küsis dokumente ning sai vastuseks õlakehitusi ja irvitusi. Kui ta jämedamat häält tegi, esitades ultimaatumi, kas dokumendid või „pakaa”, oli vastus muutunud: ta sai kaela palava sahmaka roppusi, mida siinkohal pole mõtet korrata. Vanamehel sai mõõt täis ning ta käsutas viieliikmelise kamba minema. Ta oli juba küllalt selle ameti peal istunud mõistmaks, millised näevad välja märgade kõrvatagustega „täiskasvanud”, kes üritavad iga hinna eest vägijookide manu pääseda ja lähevad paugupealt lolliks, kui tunnevad vastassoo higi lõhna oma tatistes ninasõõrmetes. Aga kamp hakkas talle vastu.

M