Г•hk riisiterade vahel

Kertu Bramanis

Riho-Bruno Bramanis

Mis juhtub, kui euroopa pere kolib Jaapanisse? 1996. aastal otsustasid Riho-Bruno ja Kertu Bramanis elus uue lehe keerata ning kolida Jaapanisse, üks käsipalli mängima ning teine õppima, lisaks kaasas ka laps. Jaapanis veedetud aeg venis kaheksale aastale, mille jooksul jõudis juhtuda nii mõndagi: õhtumaa inimeste kohanemine idamaa kultuuri ja kommetega, sageli päris koomilisedki vahejuhtumid, teise lapse sünd, edukas sporditee ja pidev millegi uue õppimine. Õhk riisiterade vahel pole järjekordne stereotüüpe kinnitav reisiraamat Jaapanist, vaid ühe pere väga isiklik, soe, südamlik ja naljakas lugu.

Riho-Bruno Bramanis, Kertu Bramanis

Г•hk riisiterade vahel

KAITSEKГ•NE

Kuum ja niiske, samas natuke läppunud õhk rippus tiheda, paksu ja halli mütsina juunikuise Hiroshima kohal. Kätte oli jõudnud vihmaperiood ehk tsuyu. Istusime lennujaama ooteruumis ja tegime enne lennuki pardale astumist aega parajaks üksteisele oma Jaapani elust pajatavate lemmiknaljalugude ja – juhtumiste rääkimisega. See oli viimane kord, mil meie perekonnal tuli hiroshimalastena Eestisse sõita. Kaheksa sündmusterohket aastat Jaapanis olid möödas. Lennujaama kohvikutest tulev, meile nii koduseks saanud rāmen supi lõhn ja jaapanikeelne vadin olid saamas mälestuseks. Hiroshima oli olnud meie kodu, tütar Melissale ja poeg Jesperile oli Jaapan olnud õnnelik lapsepõlvemaa. Eestisse tagasi pöördumine tekitas igaühes meist oma kõhklusi. Niiviisi lennujaamas läbi pisarate ja naeru Jaapaniga hüvasti jättes tuligi esimest korda mõte osa meie pere juhtumistest kunagi ka kirja panna. Kuus töiselt kiiret aastat Eestis on möödas ning aeg on osa kogetust juba teistsugusesse valgusesse seadnud. Arvame, et selleks, et mälestused neist kaheksast elu huvitavamast aastast ei tuhmuks ega moonduks, on just viimane aeg proovida midagi paberile saada. Esialgu pidi sellest tulema natuke tagasiigatsev meenutus ühe käsipalluri karjäärist, aga juba esimesi ridu kirja pannes oli tunda, et palliplatsi kõrval toimunud juhtumusi, tähelepanekuid ning kogetut pole võimalik vältida. Samuti on ennast meenutustesse mõnusasti sisse seadnud kogu meie perekond, sõbrad ja tuttavad, keda võib süüdistada selles, et käsipalli jaoks jääb vähem ruumi. Vaatamata sellele, et jutustuse minategelaseks on Riho, on meenutuste kirjapanek olnud üdini perekondlik ettevõtmine. Järgnevad Jaapani-killukesed on salvestatud kõigi meie nelja – Riho-Bruno, Kertu, Melissa ja Jesperi silmade ja kõrvade vahendusel, seepärast võtab tekst kord naiselikult lüürilise, kord üsna mehelikult sportliku, kord natuke lapselikuma alatooni.

Oleme siiralt tänulikud meid abistanud ja õhutanud inimestele, ilma kelleta poleks see raamat sündinud. Eriti täname Kertu ema Tiiut, kes proovis meie lonkavat lauseehitust jalule aidata, ja Maritit, kes aitas märgata detaile.

Oma loo kirjapanemisel oli meil kindel kavatsus jätta oma lugude vahele ruumi õhuaukude jaoks, ruumi, mida võiks täita pikkade järelduste ning hinnangute andmisega. Püüdsime kirjutada nii nagu üks osav sushi-meister valmistab sushi’t, jättes riisiterade vahele piisavalt õhku. Õhk ergutab maitsemeeli ja fantaasiat ning muudab lihtsa toidu hõrgult suussulavaks. Ka Jaapani haikudes, kus luuletaja kirjeldab mingit kogemust või vaatlust, jättes omapoolse hinnangu andmata, on jäetud lugejale ruumi reageerimiseks ning oma järelduste tegemiseks. Ikka selleks, et lugejal jääks rohkem ruumi ise mõelda ning tühje auke täita.

I OSA

YЕЊKOSO

(TERE TULEMAST)

Meie Jaapani-ajastu algas ühest Kertu hullumeelsest mõttest: õppida selgeks jaapani keel. Pärast paariaastaseid õpinguid Göteborgi ülikoolis oli Kertu veendunud, et selleks, et Jaapani keelt tõeliselt osata, peaks ikkagi Jaapanisse minema. Ühel ilusal kevadisel hommikul Göteborgis teatas ta mulle, et on võitnud Jaapani Haridusministeeriumi Mombushō stipendiumi, et minna aastaks Jaapaniss