Härra sportlane Viljar Loor
Gunnar Press
1. oktoobril saanuks Viljar Loor kuuekümneseks. Kõikide sporditiitlitega Loor jõudis pallurina kui mitte päris täiuseni, siis täiusele küllap lähemale, kui on jõudnud ükski eesti soost pallur. Lahingusõber Pavel Selivanov hindab: „“Viljar ei kurtnud iial millegi üle.Ta oli raudne mees nii rutiinses trennis, pikkades laagrites, rasketes matšilõppudes kui ka viinavõtul.” Spordikõrvases ja -järgses elus Looril nii hästi ei läinud. Karile jooksid esimene ja teine pikk kooselu, täit hingerahu ei toonud kolmaski. Töös, kui võrkpalluri amet kõrvale jätta, Loor end ei leidnud. Ometi, ta oli lummav natuur, härrasmees, kes ka tütre küllatulekuks viigipüksid jalga ja valge särgi selga tõmbas.
Gunnar Press
Härra sportlane Viljar Loor
Võrguvalitseja parimad päevad. Loor võis rünnata jõuga või pelgalt nutiga, pall jäi ikka vastaste põrandale.
Täiuseotsija
Lasteaias peeti üsna pikka Viljarit kukupaiks. Ta juuksed olid kammitud, särk ja püksid puhtad, põlvikud ühekõrgusel, jutt ja käitumine viisakad.
Koolis arvasid klassikaaslased esiti, et pikk Viljar on vist nohik. Ta toimetas niisama laitmatult ja sõbralikult kui tollane koolimuinasjuttude kangelane Volodja Uljanov, tulevane Lenin. Tal oli alati õpitud ja tunnistusel haljendas viierida. Kui õpilase Loori vanemad kooli kutsuti, siis aukirjade järele.
Ent erinevalt väikesest Volodja Uljanovist hoidis Viljar keha tõepoolest trimmis ja kui sõber võrkpall mängu pandi, olid kahtlused pühitud. Kuidas saaks nohik lüüa palli nii tugevalt ja täpselt, et vanemad poisid seda tõrjuda ei suuda! Egas üle-eestilised ajalehed kirjuta nohikutest kui suurtest tulevikulootustest ja tähtsad sporditegelased käi nohikuid Tartust pealinna kauplemas!
Kummati ei läinud juba väga pika Viljari käitumine upsakaks ega hinded halvemaks. Seni oli ta maailmaasju arutanud põhiliselt noorema venna Helduriga, nüüd tuli suure mikrofoni ees selgitusi jagada. “Mind ja venda on kasvatatud vaimus, et edasine elu sõltub kooliajal kogutud teadmistest. Võrkpall on mulle tähtis, kuid õppimist see segada ei tohi,” lausus Nõukogude Liidu parim noormängija.
Tallinna spordiinternaatkoolis hakkas pisitasa selguma, et Viljar Loor otsib täiust. Kümnes klass lõppes viitega. Järgnenud suvi tõi koha Eesti meestekoondises. Abituuriumi hakul lisandus Euroopa juunioride meistri tiitel. Kaunis kõik. Ent seda, kuidas võib koolipingi nühkimise tunnistada ülemaks, kui on suures Kalevis treenimine ja võistlemine, ei suutnud kuidagi mõista vanad võrkpallihundid, hiljutised Nõukogude Liidu meistrid. Kui meeskond ei saa treeningul kõikide tippude osavõtul koostööd lihvida, kannatab ju sportlik tulemus! 18-aastane teatas häirimatult, et kooli lõpetamine on kohustus, võrkpall aga harrastus. Teda polnud võimalik kõigutada.
Sai ka selgeks, et täiuseotsija teel veerevad kivid ehk kõiges täiust tabada on pagana raske. Püüd lõpetada keskkool kuldmedaliga röövis võrkpallilt aega, Kalevi välisturniiridel jäi käimata. Võrkpall omakorda võis võtta töövaru, mille saanuks kulutada emakeele grammatika lihvimisele. Koolikuld jäi lõpukirjandi paari õigekirjavea taha.
Kõrgkool, vaata kust otsast tahes, oli spordil juba selgelt jalus. Hoolsale tudeerimisele läks aeg, mille võinuks kuuluda puhkusele, taastumisele, unele. Kui paljus võis see hilisemate tervisehädadega seotud olla … Kasu polnud diplomist ega õppimisele toodud ohvritest niikuinii, sest aeg instituudi lõpetamise ja tööle asumise vahel venis liiga pikaks. Tallinna Polütehnilise Instituudi (TPI) kiire ja eduka lõpetamise soov aga võttis ilmselt Montreali olümpiamedali. Liidu koondise tookordne ülemtreener, polkovnik Juri Tšesnokov ei vajanud mängijat, kellele mingi kauge TPI on tähtsam võrkpallist ning punase kodumaa aust ja kuulsusest. Liiati näis Loor Tšesnokovile esialgu asendatavana. Ehk seetõttu, et õppimine oli trenniaega röövinud?
Siiski ei saa unustada: kuulsuse toel koolist ГјkskГµikselt l