Vana-Egiptuse inimene. Sari «Inimene läbi aegade»

Sergio Donadoni

Meie tsivilisatsioon on loonud Egiptusest ideaalpildi, mida kaldutakse oma kujutlustes kord ülistama, kord halvustama järeldustega, mis ei pärine Egiptusest enesest. Käesoleva raamatu eesmärgiks on käsitleda Vana-Egiptust võimalikult mõistetavana meie kultuurimaailma jaoks, pidades seejuures silmas erinevaid perspektiive, mis muudavad selle tsivilisatsiooni ühtaegu nii lähedaseks kui ka kaugeks. Üheteistkümne nimeka egüptoloogi esseed vaatlevad tähtsamaid inimgruppe: talupoegi, käsitöölisi, kirjutajaid, ametnikke, preestreid, sõdureid, orje, võõramaalasi, naisi, surnuid kuni vaaraoni välja. Kokkuvõttes käsitlevad nad aga kõik ühte nähtust, mis oli Egiptuse ühiskonna kese – riiklik organisatsioon selle erinevates avaldumisvormides. Teemad ja autorid: Talupoeg (R. A. Caminos); Käsitööline (D. Valbelle); Kirjutaja (A. Roccati); Ametnik (O. Berlev); Preester (S. Pernigotti); Sõdur (S. ´Ibada al-Nubi); Ori (A. Loprieno); Võõramaalane (E. Bresciani); Surnu (S. Donadoni); Vaarao (E. Hornung); Naine (E. Feucht).

Koostaja Sergio Donadoni

Vana-Egiptuse inimene

KRONOLOOGIA

SISSEJUHATUS

Pole kerge liikuda ajas tagasi Гјhiskondadesse, mille sageli pealiskaudselt tuttava pealispinna all on peidus nii sГјgavad erinevused, et nende eiramine vГµib meid tГµest kГµrvale juhtida. SeetГµttu tuleb alati meeles pidada, et muistset Egiptust lahutab meie ajast sГјgav lГµhe.

Kindlasti on sel oma põhjus, miks kadus oskus lugeda tekste, milles ilmutas end Vana-Egiptuse kangekaelne ja talitsematu soov anda oma kogemuste ja tarkuse pagas üle järgmisele põlvkonnale. Veel enne kui kivisse raiuti viimased hieroglüüfid Rooma impeeriumi lõpusajanditel, muutus Vana-Egiptuse tsivilisatsiooni vägevus väsinud virelemiseks, aeglaseks taandumiseks ajaloo peateedelt müütiliseks ja veretuks ideaalpildiks.

Seega kohtus meie tsivilisatsioon Vana-Egiptusega, mis polnud enam käegakatsutav reaalsus, vaid fantaasiapilt, mida kaldutakse oma kujutlustes kord ülistama, kord halvustama põhjustel, mis ei pärine Egiptusest enesest. Kord näib Egiptus meile tark, siis jälle julm; kord ilmub ta meile rikka ja suurejoonelisena, siis jälle türanlikuna; me oleme pidanud teda uskmatuks, ebausklikuks ja õpetatuks, naiivseks ja poliitiliselt eeskujulikuks, nimetanud teda vagaks ja siis jälle küüniliseks. Antiikajal (ning kuni valgustusajastuni välja) pakkus Egiptus küll sageli mõtlemisainet, kuid süvitsi temast aru ei saadud.

Olukorda muutis tunduvalt Jean-François Champollioni hiilgav saavutus romantismiajastu alguses – ta õppis hieroglüüfe dešifreerima. Ajastule tüüpiline huvi mitteklassikaliste tsivilisatsioonide vastu tõi suurimat tulu Egiptusele, sest sealseid allikaid ja mälestisi oli võimalik vahetult tundma õppida (meenutagem näiteks Champollioni iseäranis pikka kirja Humboldtile, milles ta tutvustas oma süsteemi ja selle esimesi tulemusi). Sel moel sai võimalikuks Niiluse tsivilisatsioon ajaloolistesse raamidesse seada. Dešifreerija Champollionil oli õnnestunud luua esimesed kontaktid kõnelema hakanud mälestistega ning alustada nende põhjal Egiptuse kronoloogia, ühiskonna struktuuri ja keelelise korralduse väljaselgitamist – taastamistööd, mis kestab tänapäevani ning loodetavasti jätkub ka tulevikus.

Võiks arvata, et eelpool mainitud lõhet muistse Egiptuse ja meie mõistmisvõime vahel saab ületada, kui lugeda varem kättesaamatuks jäänud tekste, mis nüüd avaldavad oma sõnumi. Kuid lähemal vaatlusel selgub, et asi pole sugugi selles. Teised ajaloolised maailmad nagu Vana-Kreeka, Vana-Rooma ja keskaeg kujunesid osana pikaajalisest historiograafilisest traditsioonist, mille seesmist terviklikkust on ikka ja jälle proovile pandud ning mille fakte ja daatumeid on teatud vabalt valitud väärtuste alusel pidevalt ümber tõlgendatud. Hõlmates paljude kõrvuti eksisteerivate vaatepunktide tõlgendusi ja meetodeid, kujunes kindel alus, millest (kas positiivses või negatiivses mõttes) lähtudes saab