MГµrv Wrides Parkis

J. S. Fletcher

Idüllilisse Wrides Parki Inglismaal ilmub ühel hommikul jultunud käitumisega võõras, kes nimetab ennast Dengoks. Kaks nädalat hiljem avastab metsaülem kraavist tema vägivallatunnustega laiba ja see sündmus purustab krahvkonnal lasunud unise rahu. Ainus, kes suudaks Dengo isiku tuvastada, on Wrides Parki peremees mr. Nicholas, kuid ta laseb ennast pigem mõrvas süüdistatuna arreteerida, kui nõustub tõtt rääkima. Ja siis selgub, et mr. Nicholasi enda välismaal veedetud minevik on sama salapärane. Ka tema hingel lasub saladus, mis andis Dengole võimaluse teda šantažeerida. Loosse asuvad selgust tooma mr. Nicholasi sekretär Ronald Camberwell ja endine Scotland Yardi inspektor Chaney.

J.В S. Fletcher

MГµrv Wrides Parkis

Esimene peatГјkk

Kes on see mees?

Ma jõudsin meheikka – juriidilises mõttes – esimesel märtsil 19… ning sel päeval andsid minu eestkostjad, kes olid hoolitsenud minu ja mu huvide eest lapsepõlvest saadik, mulle üle kuue tuhande naela suuruse summa, kogu minu varanduse. Kuus tuhat naela, mis kandis viis protsenti intresse, tähendas kolmesaja naela suurust aastasissetulekut; oli ilmne, et sellele tuli lisa teenida. Küsimus seisnes selles, mida teha? Ma polnud kunagi tundnud mingit huvi mereväe, veel vähem sõjaväe vastu, samuti ei võlunud mind ei kirik, teater, õigusteadus ega meditsiin. Aga midagi pidin ma ette võtma – ja tõepärast ostsin esimese asjana pärast lahkumist advokaadibüroost, kus olin üle võtnud oma päranduse, värske „Timesi” numbri. Ja sealt, isiklike teadete veerust, lugesingi järgnevat kummalist, aga kahtlemata intrigeerivat kuulutust:

Kuulutaja soovib kaaslaseks noort, heatujulist, haritud džentelmeni, kes peab lugu raamatutest, inglise maaelust ja juhuslikest välisreisidest; mõningane piljardimänguoskus ning visti tundmine ja armastamine (eelistamine bridžile) on oluliseks soovituseks. Sellele, kes rahuldab kuulutaja tingimused, makstakse aastas 500 naela. Teatage endast esimesel võimalusel koos foto, lähemate üksikasjade ja kahe laitmatu soovitusega Box X.Y.Z. 3748, The Times, E.C.4.

Olin just kergeks lantšiks Holbomi restoranis istet võtnud, kui märkasin seda kuulutust; veel enne söömise lõpetamist olin otsustanud kuulutusele vastata, sest näis – muidugi eeldusel, et kuulutaja osutub mulle vastuvõetavaks meheks – , et see on just sedasorti asi, mida otsisin. Kahtlemata pidasin lugu raamatutest; mulle kuulus juba väike, hoolikalt valitud isiklik raamatukogu. Ma hindasin maaelu ja kõiki selle eeliseid linnaelu ees tohutult. Mul polnud midagi välisreiside vastu – kaugel sellest! Piljardis olin ma kaunis kõva käsi, amatööri kohta muidugi. Ja minu eestkostja, kelle katuse all olin üles kasvanud, oli küllalt vanamoeline, et jälestada ja põlata bridži ning kirglikult armastada visti; ma olin üsna osav selles mängus, mida kutsuti kõikide kaardimängude kuningaks. Ning oma välimust ei pidanud ma samuti häbenema: foto, mis mul saatmiseks oli, kujutas nägusat, meeldiva olekuga selli. Just nagu loodud soovituseks! Seda kõike arvesse võttes mõtlesin, et see töö peaks mulle sobima, ja veel enne õhtut olin oma sooviavalduse „The Timesi” kaudu edastanud.

Kaks nädalat ei kuulnud ma midagi. Siis, kui olin hakanud juba arvama, et ei kuulegi, saabus ühel hommikul järgmine kiri:

Wrides Park, Havering-St. Michael, Surrey, 15. märts 19…

Mr. Christopher Nicholas annab mr. Ronald Camberwellile edasi oma tervitused ja soovib esimesel võimalusel tänada teda tema kirja eest. Mr. Nicholas oleks mr. Camberwellile väga tänulik, kui mr. Camberwell külastaks teda „Claridge’s Hotelis” homme, 16. märtsil kell neli pärastlõunal. Kui see aeg mr. Camberwellile ei sobi, palutakse tal sellest mr. Nicholasile lahkesti teatada ja ühtlasi määrata kohtumine tema enda äranägemisel.

Mulle sobis täiesti külastada mr. Nicholasi tema poolt pakutud ajal ja sel pärastlõunal viis minutit enne nelja sisenesin ma „Clarid