VГµrratu
Barbara Cartland
Vaesunud Eldridge’i krahv pärib varanduse ning otsustab oma head õnne ka sõpradega jagada. Ta korraldab neile uhke peo, kuid esitab ühe nõudmise: kõik ta sõbrad peavad endaga kaasa tooma kauni noore naise, kurtisaani, kes asub teistega võistlema, et leida võrreldamatu kaunitar. Võitja kuulub krahvile. Üks tema sõpradest, Sir Edward Howe, lühidalt Harry, on aga hädas, kui tema valitud kurtisaan tulla ei saa. Kõigest hoolimata leiab ta siiski tüdruku, keda kaasa võtta – tüdruku, kes võib veel kõigist kaunim olla. Just see tüdruk avastab, et üks võistlejatest kavatseb krahvi uimastada… just see tüdruk leiab Harry teadvusetuna lebamas…
Autori märkus
Regendiajal veetsid rikkurid, tähtsad tegelased ning moekad noored lordid (kui nad parajasti hasartmänge ei mänginud ning kaardimängus terveid varandusi ei kaotanud) aega eelkõige südameasjadega tegeldes – seda nii seltskonnadaamidest kaunitaridega kui ka kurtisaane ning poolilmadaame taga ajades. Nende kurtisaanide esinumber oli võrreldamatu kaunitar, võrratu.
Sellistel naistel olid oma varjunimed – näiteks Valge Hirv, Laulurästas või Venuse Palverändur.
Ooperis oli neil kogu hooajaks kinni pandud eraldi loož, nagu ka Haymarketis asuvas King’s Theatre’is. Aadlimehed käisid seal nendega etenduse ajal kurameerimas, kuigi nende abikaasadki teatrikülastajate seas olid.
Гњks selle aja parimaid entsГјklopeediaid kirjutas nii:
Regendiaja igavlevad ning kiimas džentelmenid ei häbenenud oma taltsutamatut armuiha karvavõrdki. Jäärapäiselt jätkasid nad oma suurejoonelist elustiili, tegemata tagajärgedest väljagi.
Säärane käitumine ei olnud neil päevil mingilgi moel ebatavaline. Prints ise oli toona oma armukeste poolest kurikuulus ning tema vend Yorki hertsog andis Mary Anne Clarke’ile igakuiselt tuhat naela.
Kõige tähtsamad kurtisaanid olid neil päevil Harriette Wilson ja tema õed – tõtt-öelda oli Harriette kõrgseltskonna meeste iidol.
Esimene peatГјkk
1820
Eldridge’i krahv astus White’si klubi trepist üles ning peauksest sisse. Uksehoidja vakatas hetkeks ning sõnas siis: „T’re h’mmik’st, h’rra. Tore näha, et t’gasi olete!”
Krahv naeratas.
Traditsiooniliselt tundsid kõik White’si klubi uksehoidjad kõiki klubi liikmeid ning krahv oli tõesti kaua ära olnud.
„Tore on tagasi olla, Johnson,” kostis ta.
Ta oli enda Гјle uhke, et suutis uksehoidja nime meelde tuletada. Tollele oma kГµvakГјbarat ulatades astus ta hommikutuppa ja heitis pГµgusa pilgu eendaknale, kust Beau Brummel enne Inglismaalt pagendusse saatmist kohut oli pidanud.
Siis märkas ta toa teises otsas mehi, keda ta otsima oli tulnud.
Neid oli neli ning kui ta nende poole astuma hakkas, pГµrnitsesid nood teda uskumatul pilgul. LГµpuks nad hГјГјatasid.
„Roydin!” ahhetasid nad. „Oled see tõesti sina?”
„Nad hüppasid püsti ning sirutasid käed välja. Krahv surus oma nelja parima sõbra käsi – kolm nendest olid Etonis ta koolikaaslased olnud.
„Kus sa kogu selle aja olnud oled?” päris James Ponsonby.
„Maal, Jimmy,” kostis krahv. „Parandasin oma lossi lekkivat katust ja üritasin oma ülalpeetavaid näljasurmast päästa,” jätkas ta, hääles kibedusenoot.
Seejärel jätkas ta teisel toonil: „Ent nüüd on see kõik tehtud – sellega on täielikult ja absoluutselt ühel pool!” Need viimased sõnad lausus ta rõhutatult aeglaselt ning ta sõbrad jäid talle otsa põrnitsema.
„Mida sa sellega öelda tahad?” uuris üks neist.
Krahv hingas sügavalt sisse ning vastas siis: „Ma olen rikas! Ma sain ootamatult, ebatavaliselt ja uskumatult rikkaks!”
Hetkeks valitses ruumis täielik vaikus. Siis hakkasid kõik korraga rääkima ning krahv tõstis käe: „Taeva nimel, andke mulle üks naps. Mul on seda vaja! Ja kui te teada tahate, siis ma olen isegi šokiseisundis!”
Ta naeris ning kutsus teenri enne, kui keegi midagi Г¶elda jГµudis.
„Kaks pudelit parimat šampanjat – ei, kolm. Ja kiiresti!”
Ettekandja kiirustas tema tellimust täitm