Armsam tГјГјri juures
Barbara Cartland
«Kuidas ma selle üle elan? Kuidas ma saan abielluda kellegi teisega peale sinu?» Kapten Conrad Horn, Napoleni sõdade kangelane, peab vastu tahtmist purjetama Lääne-India saartele, pardal soovimatu reisija. Selleks on leedi Delora, kes peab abielluma Antigua kuberneriga – liiderliku härraga, kellega neiu pole varem kohtunud. Suurtes tormides ja ägedais lahinguis armuvad Conrad ja Delora jäägitult teineteisesse, mõistes, et oma kohuseid täites pole neil võimalik koos õnnelikuks saada. Õnneks on aga armsamaga tüüri juures olles pimedaim aeg just enne koitu…
Autori märkus
Birma krahv Mountbatten aitas mind ajalooliste faktidega paljude romaanide kirjutamisel, eriti nende teoste puhul, mis rääkisid mereväest. Romaani The Dream and the Glory, mille jaoks ta sai materjali Prantsuse ja Inglise laevadelt Malta vallutamise ajal, müügitulu läks St. Johni kiirabi brigaadile.
Lord Mountbatten kirjutas eessõna ja andis mõningat infot raamatu Barbara Cartland’s Book of Useless Information jaoks, mille müügitulu läks World United Colleges’i toetuseks.
Enne kui lord sõitis puhkama Iirimaale, kus ta julmalt mõrvati, rääkisime plaanist kirjutada mereväe-teemaline romaan, millest saadud tulu taas heategevuseks anda.
Pärast lordi surma asutas Walesi prints Mountbatteni mälestusfondi ja selle romaani müügitulu läheb fondi toetuseks. Ma vestlesin lord Mountbatteniga raamatu süžees üle ja ta rääkis mulle Ameerika kaaperdajatest, merelahinguist ja sel ajal valitsenud korrast Briti kahemastilisel.
Olen korrektuuride eest väga tänulik ka härra John Barrattile, kes oli aastaid lord Mountbatteni raamatupidaja ja hea sõber, olnud ka ise kuninglikus mereväes.
Kui ma mõned aastad tagasi Antigual käisin, siis külastasin ka Clarence’i maja, admirali maja ja Nelsoni dokke. Need olid imelised, nagu ka kaunis saar suurepärase kliima, ilusate randade ja palmidega.
Kui 1814. aastal sõda Ameerika Ühendriikide ja Suurbritannia vahel lõppes, oli see põhjustanud suuri kaotusi mõlemale poolele. Briti mereväe ülemvõim tekitas Ühendriikidele suuri kahjustusi ja lõpetas ameeriklaste kaubandustegevuse merel. Teisalt aga põhjustasid Ameerika kaaperdajad, kellest 515 olid teenistuses, suuri kahjusid brittide kaubandusele merel, rüüstades üle 1345 laeva.
Laevade kaaperdamine jätkus, kuni sõda Prantsusmaaga aasta pärast lõppes, seejärel jäi soiku järgmiseks viiekümneks aastaks.
Esimene peatГјkk
1815
Kapten Conrad Horn väljus postitõllast Whitehalli admiraliteedi ees.
Läbides võlvitud sissekäiku, silmitses ta ankrut, mis asus ehisviilul nelja korintose stiilis samba kohal, imetledes taas selle esinduslikkust.
Kapten ütles sissekäiku sisenedes teenrile oma nime ja märkas ta silmis imetlust, mis oli Conrad Hornile pärast laevaga sadamasse saabumist juba tavaliseks saanud.
Ta kõrvus kumisesid ikka veel rõõmuhüüded, millega teda tervitati.
“Tiiger!” “Tiiger Horn!” “Tiiger!” hüüti, kui laev kai äärde jõudis ja dokki viidi – aplaus ning õnnesoovid ulatusid Londonini välja.
Näis uskumatu, et ta oli suutnud läbida teekonna, mis professionaalse meremehe pilgu läbi oli ääretult takistusterohke.
Ometi oli see kaptenil imekombel õnnestunud, hoolimata mahajäänud Prantsuse laevavrakist, millest sai Napoleon Bonaparte’i järjekordne kirstunael.
Kapten nägi teenrit tagasi tulemas, kuid enne, kui ta temani jõudis, väljus koridori uksest vormiriietuses mees ja hüüatas äratundmisrõõmust.
“Conrad! Ma lootsingi sind kohata.”
Mees tuli longates kapteni suunas ja sirutas käe, millest Conrad innukalt kinni haaras.
“John! Kuidas läheb? Ma muretsesin su pärast, kuid ei lootnud sind siit leida.”
“Mul vedas, sest mulle leiti maal tööd – mereleminekuks mul erilisi võimalusi enam pole.”
“Sulle see töö ei meeldi,” sõnas Conrad kaastundlikult. “Kuid saad siiski vormi kanda.”
“Kartsin, et pean ülejäänud elu sisemaal elama, kuid kirurgid päästsid mu – või õigemini