Lummuses
Barbara Cartland
Lynchesteri ja Northallertoni hertsogid võitlesid aastaid 10 000-aakrise maatüki pärast, mida kumbki oma valduseks pidas. Vaenu lahendamiseks pakkus Northallertoni hertsog lõpuks välja, et Lynchesteri hertsog abiellub tema tütre Caroline’iga. Üllatunud Lynchester nõustus, teadmata, et leedi Caroline on armunud teisesse. Leedi Elfa otsustas päästa meeleheitel vanema õe õnnetusest. Ta kohtus salaja Lynchesteri hertsogiga ning anus, et mees paluks naiseks teda Caroline’i asemel. Väga iseloomuliku nimega Elfa on haldjalik, tundlik ja eeterlik. Tema iseloomu ja isiksust ei suuda perekonnas keegi mõista…
Autori märkus
Elfid[1 - Elfid (ingl) e elbid, muinasgermaani usundis õhulised vaimolendid maas, õhus ja vees.] tähistasid kunagi kõiki loodusega seotud vaime või deemoneid, kes väidetavalt elasid vetes, metsades ja mägedes.
Germaani keeltes – ja teistes keeltes, mis selle sõna on üle võtnud – on sõnal elf ehk haldjas piiratum tähendus. Haldjaid peeti inimestest kaunimateks ja paremateks, kasvult väiksemateks. Noored naissoost haldjad võlusid ja nõidusid mehi oma iluga. Kui mees nende tantsuga ühines, kadus ta igaveseks. Nende tantsudel ei olnud pealtnägijaid, kuid hommikul oli niiskel rohul näha nende jalajälgi.
Silvanus, ladinlaste jumal, kes oli varasest ajast Roomas populaarne, elas metsades ja mägedes ning kaitses maaviljelust. Tema jaoks olid pühad paljud loomad: hobused, hundid ja ka rähnid. Temale pühendatud taimedeks on viik, tamm, kontpuu ja loorber.
Esimene peatГјkk
1870
Raamatukogutoa uks avanes ja leedi Elfa Allerton heitis ruttu rГµdule pikali.
Northallertoni hertsogi raamatukogu oli maja üks silmapaistvamaid ruume. Kõiki panid imestama selle proportsioonid ja keerukas messingäärisega rõdu, mis ulatus üle mõlema seina ning lõppes keerdtrepiga.
Rõdupiirde alumist osa kaunistas tihe lillede ja lehtedega sepis, nii et kui leedi Elfa lamas, polnud võimalik teda alumiselt korruselt märgata.
Ta tõmbas raamatu lähemale ja jätkas lugemist, lootes, et kes iganes alumisel korrusel ka poleks, läheks ta varsti minema.
Ta oletas, et tulijaks oli ema ning teadis, et kui ta avastatakse, saadetakse ta otsekohe aeda midagi tegema vГµi lillede eest hoolitsema.
Northallertoni hertsoginnale oli aed kinnisideeks ning ta ei mõistnud, miks lapsed pidasid närtsinud õite mahalõikamist, uute taimede istutamist ja peenarde rohimist igavaks.
Ta oli ammu kindel, et vanuselt teine tütar Elfa pühendas lugemisele liiga palju aega. Selle tagajärjel oli neiul tihti pea pilvedes ning ta elas – nagu hertsoginna ütles kõigile, kes kuulata viitsisid – „unistuste maailmas”.
* * *
Elfa keeras õrnalt lehte, keskendudes loetule, mis oli tema jaoks kaasahaaravalt huvitav, kui kuulis järsku isa häält:
„Siin sa siis oledki, Elizabeth! Olen sind kõikjalt otsinud! Arvasin, et oled aias.”
„Ma otsisin asalea ladinakeelset nimetust,” vastas hertsoginna. „Sa pead seda vaatama tulema, Arthur! See on väga haruldane liik ja mul on ülimalt hea meel, et ta nii heas seisundis kohale jõudis.”
„Mul on uudis, Elizabeth,” ütles hertsog, „mis on kaugelt põnevam kui mõni asalea või ükski teine sinu lilledest.”
„Mis on juhtunud?” küsis hertsoginna veidi kartlikult.
Ta teadis, et kõigutamatu ja proosaliselt kuiv abikaasa innustus harva, ning erutust tema hääles oli väga ebaharilik kuulda.
„Ma olen lõplikult lahendanud Magnus Crofti küsimuse,” ütles hertsog.
„Magnus Crofti?” kordas hertsoginna.
„Ära mängi lolli, Elizabeth! Sa tead sama hästi kui mina, et ma räägin sellest 10 000 aakrisest maatükist, mis on viimased kakskümmend aastat olnud tüliõun meie ja Lynchesteride vahel.”
„Aa… See!” hüüdis hertsoginna.
„Jah, see!” ütles hertsog rõõmsal meelel, „ja ma usun, et keegi peale minu poleks suutnud nii hiilgavalt rahumeelse kompromissi peale tulla.”
Elfa kuulas nГјГјd pingsalt, sest teadis