Surelikkus. Meditsiinist ja sellest, mis on tegelikult oluline

Atul Gawande

Surelikkus tähendab seda, et peame leppima oma bioloogilise kaduvusega – piirangutega, mille geenid, rakud, lihased ja luud meile kehtestavad. Meditsiiniteadus on andnud meile märkimisväärseid oskusi neile piirangutele vastu astuda. Aga ma ei oleks kunagi osanud oodata, et minu kõige tähendusrikkamateks kogemusteks arstina – ja tegelikult ka inimesena – kujunevad need hetked, kus aitan haigetel selgusele jõuda, mida meditsiin suudab ja mida ei suuda,” kirjutab kirurg Atul Gawande, kes raamatus „Surelikkus” keskendubki peamiselt alljärgnevatele küsimustele. Millal ja kuidas ravida ning millal oleks õigem niinimetatud agressiivne ravimine lõpetada ja keskenduda lihtsalt sümptomite leevendamisele? Kuidas aidata neid vanu inimesi, kelle hädad ja vaevused on kuhjunud, kes ei suuda enam üksinda omaette elada? Kas panna nad hooldekodusse või leida kogu ühiskonnaga koos võimalusi, kuidas abistada neid kodus? Millises seisus on meie hooldekodud ja millistest põhimõtetest lähtub hooldekodude töö? Kas esikohal on meditsiinilised näitajad või arvestame me ka iga inimese eripäraseid soove? Kas poleks inimese heaolu seisukohast õigem otsida alternatiivseid hooldusvariante nagu näiteks hospiitsid või hospiitsiõdede teenuste pakkumine inimestele kodus? Milline on inimese enda, tema pere ja milline arstide ja kogu meditsiinisüsteemi vastutus? Kuidas pakkuda võimalikult head ravi, aga vältida olukorda, et üha enam inimesi lahkub meie hulgast meditsiiniaparaatide külge aheldatuna, jõudmata elule joont alla tõmmata ja lähedastega rahulikult hüvasti jätta? Dr Gawande arutleb nende küsimuste üle suure empaatia ja kaastundega oma patsientide vastu ning tundes ühtlasi peensusteni meditsiinisüsteemi võimalusi, püüab leida lahendusi, kuidas jõuda selleni, et surmahaigust põdevate patsientide – või lihtsalt mitut haigust põdevate vanade inimeste – viimased eluaastad ja elukuud oleksid elamisväärsed.

Atul Gawande

Surelikkus. Meditsiinist ja sellest, mis on tegelikult oluline

„Nüüd ma näen – seesinatne maailm möödub kiiresti.”

    Sõdalane Karna, „Mahabharata”

„Nad peatuvad iga maja ees, kõik tänavad käiakse läbi.”

    Philip Larkin „Kiirabi” („Ambulances”)

Sissejuhatus

Meditsiinikoolis õppisin paljusid asju, ent surelikkuse teema nende hulka ei kuulunud. Tõsi, esimesel semestril pidin lahkama kuiva nahkset laipa, kuid see oli pelgalt meetod inimese anatoomia õppimiseks. Vananemisest, nõtrusest või suremisest ei olnud õpikutes praktiliselt sõnagi juttu. Kuidas vananemisprotsess toimub, kuidas inimesed ennast oma elu lõpul tajuvad ja kuidas see nende lähedasi mõjutab, tundusid kõrvalised tähtsusetud teemad. Nii meie kui ka meie õppejõudude silmis oli meditsiinikooli eesmärk õpetada seda, kuidas elusid päästa, mitte seda, kuidas hääbuva elu eest hoolitseda.

Ühte arutelu surelikkuse teemal ma siiski mäletan – see oli tund, mille pühendasime Tolstoi klassikalisele novellile „Ivan Iljitši surm”. Nimelt toimus meil iga nädal seminar, mis kandis nime „Patsient ja arst”. Selle eesmärk oli muuta meid arstidena mitmekülgsemateks ja inimlikumateks. Mõnel nädalal praktiseerisime füüsilise läbivaatuse etiketti, teistel nädalatel uurisime sotsiaal-majandusliku olukorra ja rassi mõju tervisele. Ning ühel pärastlõunal mõtisklesime haigevoodis lamava ning teoses nimetamata jäänud ravimatut progresseeruvat haigust põdeva Ivan Iljitši kannatuste üle.

Loo peakangelane Ivan Iljitš on 45-aastane Peterburi keskastme linnaametnik, kelle elu keerleb peamiselt tühiste sotsiaalset staatust puudutavate teemade ümber. Ühel päeval kukub ta treppredeli otsast alla ja ta külge lööb valu. Valu ei vaibu, vaid muutub hoopis hullemaks ja ta ei suuda enam tööl käia. Varem nii „intelligentne, hoolitsetud, elavaloomuline ja meeldiv mees” langeb masendusse ja muutub jõuetuks. Sõbrad ja kolleegid hakkavad teda vältima. Naine ku