Mann ja Roosa Rott

Märt Saar

Lugu tüdrukust, kellel on loomade vastu allergia, ja tal ei ole mitte kunagi lootust saada endale oma kodulooma. Suur on aga ta üllatus, kui talle ilmub hilinenult tantsukinga sisse päkapikk Erki, kes lubab ta unistuse täita. Nii saavad alguse Manni ja Roosa Roti seiklused läbi kevadise kooliaja. “Mann ja Roosa Rott” on heaks kingituseks oma väikestele sõpradele ja sobilikuks lugemiseks nooremale koolieale. Samuti on see tarvilik materjal lastevanematele, kel on aeg-ajalt vaja uusi unejutte.

Märt Saar

Mann ja Roosa Rott

Ent Jeesus kutsus lapsed enese juurde ja ütles: „Laske lapsed minu juurde tulla ja ärge keelake neid, sest selliste päralt on Jumala riik!“

Us-ku-ma-tu

Oli üks tüdruk nimega Mann, kes vaatas tükk aega oma toas aknalauda. Tal olid silmad nii suured nagu kurgiviilud, kuigi tavaliselt olid ta silmad päris keskmise suurusega, umbes nagu röstitud mandlid. Mannil oli aknalaual terve rodu kingasid ja ta oleks hea meelega nendega jälle mängima hakanud, aga midagi oli valesti.

Keegi oli kingad ümber tõstnud, teinud neist püramiidikujulise torni. Aga kes see keegi oli, ei osanud Mann mõelda, sest tal ei olnud ei õde ega venda. Olid vaid ema ja isa, aga nemad ei hakkaks küll tema kingadega mängima. Neil polnud selliste asjade jaoks aega.

Suurimat imestust avaldas Mannile kõige ülemine king. See oli musta värvi, läikiv ja kontsaga tantsuking. Üks tema lemmikutest. See oli kõige kahtlasem kogu torni juures, sest sinna oli pistetud pruunist paberist kiri. Rulli keeratud ja punase niidiga sõlm peale tehtud. Kahtlemata peenike käsitöö. Isa see kohe kindlasti ei saa olla, mõtles Mann, tal on liiga jämedad sõrmed, et midagi nii peenikest teha.

See kiri oli otsapidi pistetud sinna, kus muidu pidanuks olema Manni väikene varvas. Ja kuna see pidi ilmselgelt olema kirjutatud just temale, siis pistis seesama tüdruk selsamal laupäevasel märtsikuu hommikul oma kaks sõrme sinna sisse. Ettevaatlikult, justkui kartes, et jalatsitest tehtud torn võib kokku kukkuda, tõmbas tüdruk kirjarulli kinga seest välja. Kahtlemata oli see eriline hetk! See oli niisama eriline, nagu saaks kõrvast ühe suure vaigutüki kätte või siis ninast pika ärakuivanud kolli. Lihtsalt selle vahega, et see kirjarull oli vaigust ja ninakollist palju ilusam. Paber oli tehtud mingisugusest imeõhukesest materjalist ja see nöör oli nii pehme, nagu oleks ta haldjate käsitöö.

TГјdruk vaatas igaks juhuks Гјle Гµla, kas toa uks on kinni, ja harutas siis sГµlme lahti. Ja rull avanes!

„Tere Mann! Kõikepealt tahagsin ma sult palju anteks paluda, et ma ei ole väka tupli olnud. Palun ära ole minu peale enam pahhane. Jõuluvana Uugo ka pahhandas minuka jupa mitu korta. Ta ütles, et ma olen olnut laisk sulane ja nii eidohi enam. Ta ütles, et ma pean tekema kõik uuesdi eaks ja sulle tooma ühe suure kinkituse. Palun kirjutta mulle ka ja ütle, mis ma sulle tua tohiks. See võip olla üks kõik mis asi, aka Uugo ütles, et see peab su tupa ära mahduma. Ma tahan olla ika sinu pägabik ja lupan, et olen nüd tupli.

Sinu pägabik Erki“

Mann käis teises klassis ja tal oli lugemine selge. Aga kuna kirja sisu oli nii ootamatu, siis luges ta selle veel mitu korda läbi, et päkapiku jutus kindel olla.

„Ma saan soovida endale ükskõik mis kingituse!“ sosistas Mann endale, justkui tehes sellega nii, et see talle paremini kohale jõuaks. „Lihtsalt peaasi, et see mu tuppa ära mahuks?!“

Tüdruk viskas ennast tugitooli lösakile ja vaatas aknast välja kaugele läbi pilvede. Ta mõte läks rändama ja lendas üle metsade ja järvede. Üle Soome lahe, üle IKEA poe friikartulite ja lihapallide. See tegi tiiru üle Rootsi ja Norra, tuli tiiruga tagasi Taani kohale ning maandus korra Legolandis. Siis tõusis raketina kõrgele üles taevasse, möödus lennukitest, sukeldus kosmose pimedusse ning maandus kuu peal. Jooksis ümber selle kaks tiiru ja vaatas uuesti maa peale, mis teda tagasi ootas. Tüdruk kihutas otsejoones Vaiksesse ookeani, kus sukeldus delfiinipar