Orjapojad

Jaan Oks

Jaan Oks

Orjapojad

JAAN OKSA KIRJAD JA KUJUTUSED

Hando Runnel

“Orjapojad” on raamat inimestest, kes perede ja põlvkondade kaupa on elanud lihtsuses, vaesuses, alandlikkuses, alanduseski, ja kes otsivad pääsu ainelisest ja ehk veel enamgi vaimsest kehvusest. Sagedane päästetegu neis oludes on olnud äraminek sellest olevast, mida muuta ei suudeta, millessegi uude. Uude usku, uude, kõrgemasse kunsti, uuele asumaale, kus rohkem rikkust ja oletatavasti ka vabadust. Kõrvalisigi meelitajaid äraminekule oli tol ajal nagu nüüdki. Ka Jaan Oks oli äraminemise põhimõtteline õigustaja, ise ettevõtjagi mitmes mõttes. Ta unistas paremast kirjandusest ja avardatud isamaast. Ta valis eluviisiks nooreestiliku esteetika ja elupaigaks Samaara kubermangu. Elu lihtsameelsete väljarändajate hulgas võttis aga Jaan Oksalt kui kirjanikult viimaks sellegi vaimse kandepinna, mida ta oli tundnud väikeses Kuressaares, Haapsalus või koolitööl Massus. Isiklikku murdumist ja pagendumist avarolekust üksildase isiku haigetsaanud omailma kajastab siinses raamatus kirjanduslikult kõige katkendlikum tsükkel “Kannatamine”. Kõigest ahistavast hoolimata tungib Jaan Oksa kirjadest ja elukujutustest meieni tema salajase elurõõmu igavest värskust.

PГњHENDГњSESS

Artur Adson

So olekotti naglat kätt mul himo �i ole

enämb võtta kätte.

Ei enämb sino jalutsihe puudut ihho

tuvva silmi ette:

Liig haige ollit sina.

So vaimust osasaanu ole mina!

So väkev vaim,

So mässäv vaim,

So vihkav vaim.

So ihkamisest vihkav vaim,

So hallisГµitja, vaimulangetГµvest vaivat-

ГµnnistedГј vaim!!

Sa Jumala teotai,

Sa Kristust väiko pookstaviga kirjotai,

Sa taivaengli takan kiusai,

Sa naisemГµnitai.

Ollit esi Jummal: luujapalavikun kangemb

tollest raholikust kuvvepäiväteomehest.

Ollit esi Kristus: kannit omal turjal

noid arvamada hapatuse, läpätüse,

repetГјse soid.

Olli sinol oma engli’, kedä otset

hainakõrrekesest, hädämättäst, mutta

sõkut sõra jälest, närbün lehekesest.

Olli sinol oma armastus, mis lätsit

kadajide puhmel jagama, mis annit

– et es ole muile anda – koolja matja vaglale.

Rööget

hieroglГјГјfe sisse

oma’ saakramendi’, sina saaparavva-

muhust kroonit otsaesisega prohvet,

Sina pühä roppuse papp,

Sina algamisetä-lõputa sa oherd.

Sa kõrben igäveste pallai Moosese puhm,

sa madalusest sГјndГјn Kooliat,

Sa plahvatus nink järest vahtsiss

plahvatusiss kokko krambit,

Sa kullasuun konglomeraadi sisse tambit.

Tullit ilma pääle päivil, mis om

jäänü meile tiidmätäss.

Lätsit salaja är päivil, mis so

rahva meelest igävess är hiidetäs.

Sündün Pärsamaal,

Matet Rahomäel

– Es saada sinno sinnä ütski jüngri —

Ammatliku kääpä all, all numbri?

KEHVAL SAAREL

SAAREMAALT

Sagedasti leiame ajalehtedest ühe ja teise kodumaa nurga elanikkude elu üle lühemaid sõnumeid ja pikemaid kirjeldusi. Nendes tuuakse rahva elu varjuküljed valgele, piitsutatakse halbu nähtusi, õiendatakse ekslikke arvamusi, kõik sellepärast, et paha parandust leiaks ja eduline võidule viidaks. Teiselt poolt kantakse jälle elu kaunimad küljed ilma ette, et paremusele püüdjaid vaimustada, tuimemaid taga kihutada ja edu nõudjaid kinnitada.

Sellel mõttel soovisin ma “Oleviku” lugejaid oma kitsa kodumaa olekuga ligemalt tutvustada. Seekord ma sellest saarest, mis ligi poolsada ruutpenikoormat suur on ja kus tosinas kihelkonnas peale 60 tuhande hinge elab, üleüldiselt ei räägi. Jätan seljataha leivamured ja muud viletsused ning vaevad ja võtan küla-noorerahva elu kõigi ta uudiste ja saladustega käsile. Täieliku pildi joonistamiseks mu jõud ehk ei jätku, aga olusid tõe põhjal kujutada püüan ma.

*

Talv on see aastaaeg, mil noorrahvas oma loomulikku seltsimis- ja lõbunõuet pidudel täita püüab, pealegi on külas praegu ka kõi