SГµjasГµit

Richard Roht

Richard Roht kirjutas mitmes ainevallas, teda võib-olla kõige enam painanud teema oli sõjaaeg. Painavad muljed hiilisid kogu elu autori hinges ning nõudsid alatasast väljaelamist. Käesolevas raamatus „Sõjasõit“ kõneleb Roht ilmasõja-aegsetest isiklikest elamustest, teekonnast ja oludest Peterburist Bessaraabiani, tagalast ja rindelt, tsaari armeest ja revolutsioonijärgsest sõjaväest.

Richard Roht

SГµjasГµit

SГ•JASГ•IT

Vägev sõjajumal Mars oli mu 1916. a. kevadeks toonud Kroonlinna garnisoni ja paigutanud sinna ühesse jalgväe rügementi, mis koosnes vanadest maakaitseväelastest – sõduritest – ja suuremalt jaolt ka vanadest endistest kaardiväe ohvitseridest. Üldiselt oli aga see tagavaraväe rügement komplekteeritud Peterburi linnast ja endine Vene päälinn oli selles väeosas esitatud üsna parlamentaarselt. Siin oli kaupmehi, advokaate, ametnikke, kontoriste, rätsepaid, kingseppi, kojamehi, voorimehi, arste, üliõpilasi ja – nagu öeldud – kaardiväe ohvitseride keskel vürste, krahve, paruneid ja teisi aristokraatia esindajaid. Sellega vägagi kirju ja kontrastirikas seltskond, kuid – huvitav – seda seltskonda ühendas ometi üks väga liigutav ühine side ja traditsioon, mis kogu rügemendi ta teravatest klassivahedest hoolimata muutis üheks suureks pereks, kus valitses palju parem läbisaamine kui mõneski teises rügemendis. See ühenduslüli, mis paadialuse vürstile ligidale tõi, ning vastuoksa, oli – Peterburg [Raamatus esinevad kohanimed on autori poolt kasutatud kujul, mõningatel juhtudel on geograafilise selguse mõttes nurksulgudes lisatud kaasaegne nimetus. Muutmata kujul on ka sõjaväelised auastmed. (L. V.)]. Kogu rügement koosnes peterburlastest, ja on ju teada, kuidas need Peterburi “piiterlased” vanasti üksteist hoidsid. Nad armastasid oma linna üle kõige vagal jumalast mahajäetud Venemaal ja pidasid teda ainsaks väärtuseks tol suurel, laial maalahmakal. Ning oli liigutav, kuidas vürstist ohvitser pidas “piiteri” paadialust “oma meheks” ja temaga pehmelt ümber käis, ning kuidas sama paadialune kõik teenistusraskused andeks andis “oma vürstile”. Nali naljaks, aga sel vahekorral oli tõesti oma reaalne väärtus.

Eriti, mis puutub puhkustesse – “otpuskitesse”. Kui tuli laupäev, siis algas kompaniikantseleides suur töö – otpuskipiletite kirjutamine. Õhtuks oli kogu rügement Peterburis – oli ta ju ligidal: seitse versta merd mööda ja paar tundi Oranienbaumist raudteel. Ohvitseridest vürstid, krahvid ja parunid õieti elasidki Peterburis, kus nende naised ja armukesed alal hoidsid kodukolde soojust ning mõnusust. Nad käisid Kroonlinnas ainult, et sääl päävahis 24 tundi korrapidajaks olla ja siis Peterburi välja magama sõita. Arusaadav, et nad oma meeskonnalegi kitsid ei olnud otpuskitega – otpuskitega Peterburi. Viimane sõna ütles kõik. Mina näiteks polnud ju peterburlane, aga kui ma päevaks või paariks tahtsin Tartu sõita, siis palusin rügemendi ülemalt luba otpuskiks Peterburi ja harva juhtus, et luba ei antud. Jutt oli sel puhul järgmine:

Mina: “Härra kolonel, ma palun alandlikult mind lubada otpuski!” Kolonel (silmade kurjenedes): “Kuhu jälle, lipnik?” Mina: “Peterburi, härra kolonel.” Kolonel (silmade muheledes): “Võite sõita.”

Peterburg – see oli peterburlaste muinasmaa, kuigi nad sääl õieti elasid ja üksteisele vastastikku niipalju otpuskit võimaldasid, kuipalju süda kutsus. Kasiinolaua taga süües või kaarte mängides – ikka räägiti Peterburist, ja rääkijad polnud ometi mõned armetud provintslased kuski Tsarevokšaiskis [Joškar-Ola], vaid ehtsad peterburlased, kes säält alles hiljuti – vast koguni mõne tunni eest – tulnud. Ja räägiti ju ometi Peterburist kõigest kolme tunni kaugusel. See oli liigutav.

Arusaadav, et sellises õhkkonnas mullegi Peterburg teiseks kodulinnaks muutus ja Kroonlinn ainult ta eeskojaks. Lugu läks nii kaugele, et lõpuks iga päev pärast teenist