Valitud teosed 2. Г–Г¶sse kaduv tee
Robert Silverberg
Ulmekirjanduse suurmeistri Robert Silverbergi 18 lühiromaani, jutustust ja lühijuttu viivad lugeja tuumasõjajärgsesse varemetes New Yorki, poliitvangide koonduslaagrisse, mis asub miljardi aasta kaugusel minevikus, eelajaloolisel Maal, aga ka ajaparadokside, klooniperekondade ja ülihoolitsevate ning diktaatorlike majapidamisrobotite keskele. Robert Silverberg: «Ja nõnda ongi siin, nende kaante vahel üks valik, väga selektiivne valik neist sadadest ja sadadest lugudest, mida ma oma kirjanikutee esimese 15 aasta jooksul kirjutasin. Kogumik algab enam-vähem korraliku materjaliga mu hilisteismeea õpipoisiaastatest 1950ndate esimese poole lõpust, jätkub selgepilgulise professionaali, kelleks ma kiiresti sain, sujuvate ja pädevate töödega 1950ndate lõpust ning lõpeb mõnede üsna uhkete ja nõtkete paladega 1960ndate teisest poolest, mil ma olin jõudmas oma kirjanikuvõimete tippvormi. Omamoodi autobiograafia juttudes. Ja mis puutub minusse, siis on see ettevõtmine kirjandusliku arheoloogia vallas minu enda minevikku kaevumisel, taasavastamaks kirjanikku, kellena ma 60 aastat tagasi alustasin, olnud lihtsalt imepärane kogemus.»
Robert Silverberg
Valitud teosed 2. Г–Г¶sse kaduv tee
SISSEJUHATUS
Ma ei tea, kui palju jutte ma olen kirjutanud. Neid vГµib olla tuhande ringis.
Olen alates 1954. aastast pidanud omamoodi pearaamatut, kuhu on läinud kirja kõik ilukirjanduslikud ja mitteilukirjanduslikud teosed, mis mul on õnnestunud maha müüa: kirjas on kaastöö pealkiri, väljaanne, mis selle ostis, teksti pikkus sõnades, saadud honorari suurus ning esmailmumise koht ja aeg. Samuti on selles pearaamatus kirjas kogu mu kirjandusliku toodangu kumulatiivne maht sõnades, mida on kokku umbes 24 miljonit. See on võrreldav vaid Georges Simenoni, John Creasey ja mõne teise väga viljaka kirjamehe toodanguga. Samuti sai iga müüdud tekst endale kindla katalooginumbri.
Millalgi poolel teel lõpetasin ma nende katalooginumbrite lisamise. Viimane katalooginumbriga sissekanne on tehtud aprillis 1973 ning see arv oli siis 1093. Järgnenud enam kui 40 aasta jooksul pole ma olnud nii viljakas kui perioodil 1954–1973 (nii näiteks ei kirjutanud ma vahemikus 1974–1978 mitte ridagi!), kuid võib arvata, et sellel hilisemal perioodil olen ma müünud ikkagi mitusada teost, nii et kokku võib minu kontos olla tublisti üle 1500 teose. Nende hulka arvan ma siis kõik raamatud ja artiklid ning lühiproosa ning just see viimane plokk – lühijutud, jutustused ja lühiromaanid – moodustab umbes kaks kolmandikku kogu mu loomingust. Mistõttu ma arvangi, et viimase 60 aasta jooksul olen ma neid kirjutanud tuhande ringis – hämmastav ja juhmistavalt mõjuv arv, mis tähendab, et kirjutasin enam kui inimpõlve jooksul keskmiselt iga kahe nädala tagant ühe loo. Pearaamat, millesse ma need kõik kirja olen pannud, nii et iga sissekanne mahub ühele reale, on enam kui toll paks.
Suur osa neist lugudest olid muidugi nn. «üürimaksjad», mida ma tootsin väga noores eas suurel kiirusel, et täita teisejärguliste ajakirjade täitmatut isu uue materjali järele. Kirjanik pidi tollal eluspüsimiseks olema väga viljakas. Kui sinu nimi ei olnud just Heinlein või Asimov, siis ei olnud sul 1950ndatel naljalt asja raamatukirjastuste ukse taha. Ja kui sa samal ajal kirjutasid hinge sees hoidmiseks, siis kirjutasid sa tõenäoliselt ajakirjadele jutustusi ja lühijutte ning tegid seda nii kiiresti, kui vähegi suutsid. Ajakirjakirjastajad maksid sulle üldiselt 1–3 senti sõna eest: 5000-sõnaline lühijutt võis sulle seega sisse tuua 50–150 dollarit, millest läks siis veel maha agenditasu ja riigimaksud. Kui sa suutsid töötada piisavalt kiiresti ja kasutada erinevaid pseudonüüme, et lugejad sinu nimest ära ei tüdineks, võisid sa arvestada aastasissetulekuga 15 000 dollarit, mis ei olnud üldse halb, arvestades, et korraliku korteri üür New Yorgis oli 150 dollarit kuus ja õhtusöök kahele uhkes restoranis koos jookidega üle 25 dollari ei maksnud.
Et