Yendi. Vlad Taltose seiklused
Steven Brust
Vlad Taltos on sarkastiline ja paranoiline palgamõrtsukas, kes elab Dragaera-nimelises maailmas, mida asustavad peamiselt pika elueaga võlurid, kes on üsna osavad ka surnute elustamisel. Dragaera maailmas käib pidev vastasseis inimeste ja Dragaera võlurite vahel – inimesed on alla surutud ja põlatud, mistõttu on ka Vlad palgamõrvari karjääri valinud – et tappa dragaeralasi. Selles loos on Vladil tegemist salakavala võluriga, kes kuulub Yendi Kotta. Yendi ehk liivamao järgi nime saanud koja võlurid on osavad intriigipunujad, kes Vladile ja tema sõpradele päris palju probleeme tekitavad. *** Mu vanaisa hoiatas mind Ida vehklemist õpetades, et ma ei laseks end varjudest eksitada. Vastasin: “Noish-pa, Impeeriumi läheduses pole varje…” “Ma tean, Vladimir, ma tean. Ära lase end varjudest eksitada. Keskendu eesmärgile.” “Jah, Noish-pa.” Ma ei tea, miks see mulle just siis pähe tuli. Jõudsime Malaki ringile ja pöörasime seal paremale. Olin vaenlase territooriumil. See nägi välja täpselt nagu kodu.
Steven Brust
Yendi. Vlad Taltose seiklused II
Tutvustus
Kui ma olin noor, õpetati mulle, et kõik Dragaera Impeeriumi kodanikud sünnivad ühte seitsmeteistkümnest Suurest Kojast, igaüks mingi looma nimeline. Mulle õpetati, et inimesed või „idalased”, just nagu mina, on väärtusetu rämps. Mulle õpetati, et idalased võivad midagi saavutada vaid siis, kui nad vannuvad läänitruudust mõnele Dragaera isandale, et saada mõne Teckla Koja talupojaklanni liikmeks, või, nagu mu isa seda tegi, ostavad tiitli Jheregi Kojas.
Hiljem leidsin ühe metsiku jheregi, õpetasin ta välja ja hakkasin jätma oma jälge Dragaera ühiskonnale.
Kui olin vanem, sain teada, et enamus sellest, mida mulle Гµpetati, oli vale.
Esimene peatГјkk
„Sina hoiad varju juhuks, kui nad jõhkraks muutuvad.”
Kragar ütleb, et elu on nagu sibul, kuid ta ei mõtle sellega sama asja nagu mina. Ta räägib selle koorimisest, kuidas sa liigud üha sügavamale ja sügavamale, kuni jõuad viimaks sibula tuumani, ja seal pole midagi erilist. Arvan, et Kragari ütluses on tõtt, kuid aastate jooksul, kui mu isa restorani pidas, ei koorinud ma kunagi sibulaid, ma hakkisin neid; Kragari analoogia ei ütle mulle midagi.
Kui mina ütlen, et elu on nagu sibul, siis ma mõtlen, et kui sa sibulast midagi ei valmista, siis mädaneb see ära. Selle poolest ei erine ta teistest juurviljadest. Aga kui sibul halvaks läheb, võib see juhtuda kas seestpoolt või väljastpoolt. Nii et vahel leiad sibula, mis paistab olevat hea, kuid on seesmiselt mäda. Vahel võid näha väljast mädaplekki, aga kui selle välja lõikad, on ülejäänu söödav. Maitseb teravalt, kuid selle eest sa ju maksid, kas pole?
Dzuriisandad armastavad kujutleda end peakokkadena, kes käivad ringi ja lõikavad sibulatelt mädaseid plekke välja. Häda on selles, et nad ei suuda eristada häid osi halbadest. Draakonid oskavad hästi mädaplekke leida, aga kui nad ühe leiavad, viskavad nad tõenäoliselt välja terve tünnitäie. Pistrikuisand leiab mädaplekke kogu aeg. Ta vaatab, kuidas sellest toidu valmistad ja seda sööd, ning noogutab ettenägelikult, kui selle välja sülitad. Kui küsid, miks ta sulle seda ei ütelnud, vastab ta hämmastunud ilmel: „Sa ei küsinud.”
Võiksin jätkata, kuid mis mõttega? Jheregi Kojas ei hooli me teckla pabulatki mädastest plekkidest. Me lihtsalt müüme sibulaid.
Kuid vahel maksab keegi mulle, et mädase koha eemaldaksin. Tol päeval olin mädase koha eemaldamise eest saanud kolm tuhat kakssada kuldimperiaali, ja pinge maandamiseks külastasin pidu, mis toimus isand Morrolani lossis enam-vähem kogu aeg. Kuulusin teatud viisil tema teenistujate hulka, mis lubas mul püsivalt kohal viibida.
Kui olin teleporteerumisest taastunud, laskis emand Teldra mu sisse. Suundusin banketisaali ja uurisin ukselävelt inimsumma (kasutan inimese terminit päris vabalt), otsides tuttavaid nägusid. Peatselt märkasin Morrolani enda pikka kogu.
KГјlalised, kes mind ei tundn