Seal, kus näkid laulavad

Marek Kahro

BestSeller 2015 võidutöö! Maia on aastaid meeste tähelepanu nautinud, kuid püsivat armastust pole ta leidnud. Ta töötab väikeses alevikus õpetajana ning kasvatab erksaloomulist tütart. Naise üksluine elu võtab jahmatava pöörde, kui tema klassi saabub uus õpilane, poiss nimega Artur. Poiss toob Maiale uuesti meelde nooruspõlves läbielatud tragöödia: tema peigmees uppus aleviku läheduses asuvasse järve, mille kohta räägitakse õõvastavaid legende. Naine hakkab kahtlustama, et Artur on otseselt seotud viimastel aastatel toimunud vägivaldsete mõrvadega ning järgmine ohver võib olla juba Maia ise. „Seal, kus näkid laulavad” on psühholoogiline põnevik, mis kirjeldab hirmu laastavat mõju inimesele ja ühiskonnale.

Kahro Marek

Seal, kus näkid laulavad

Näidaku nüüd näkk ennast, missugusel kujul tahes, iga võera kuju võtab ta enesele ikka alati seks, et inimest kergemini võrgutada ja uputada. Tavalisesti kuulutab näki ilmumine õnnetust ette. Ei upu ikka see, kes näki näeb, upub ometi pea selle järele keegi muu. Mõni järv kohiseb ja laenetab enne upumist kangesti, upub aga keegi ära, jäeb järv kohe vagusaks. Enamisti tuleb õnnetus kolm päev pärast näki ilmumist, kui nimelt ilmumise korral näkil korda ei läinud kedagi ära uputada.

    Matthias Johann Eisen „Näki raamat“ (1897)

Proloog

    Katkendeid Toomas Taresoo mälestustest

1992. aasta suvi oli lämbe ja tolmune. Päike kiirgas nagu sajakilovatine lamp, ähvardades liivakinkudel vaeseid elutingimusi trotsivate rohuliblede seest viimsed mahlad välja imeda. Gaasi- või elektripliidi peale polnud vaja enam raha raisata, sest kõik potid-pannid võis otse mustale asfaldile asetada ja seal rahumeeli klimbisuppi keeta. Külapenide vahutav keel ei kadunud hetkekski lõugade vahele. Isegi vindid ja varesed ei viitsinud enam lennata. Õhk oli lõuna paiku paks nagu mannapuder. Kõikjal lõhkes südameid – noortel armastusest, vanadel kõrgest vererõhust.

Ühele kuumale päevale järgnenud õhtupoolikul vurasime lõbusa pundiga järve äärde. Sõiduvahendiks oli meil vana pohlapunane Žiguli, mis esimese kahe käigu juures taadi kombel ähkis ja turtsus, kuid kiirematel tuuridel mõõtis maanteed noorukese tallist pääsenud varsana. Jagaja vahele olid topitud tikud ja summuti püsis kere küljes vaid tänu jämedale traadile, kuid paremast käulast oli meie vähenõudlikul seltskonnal raske unistada. Peaaegu põhja keeratud raadiost tulvas imal muusikakokteil, mis pani atsakamad hinged puhuti täiest kõrist kaasa üürgama.

Meid oli viis: mina, Ainar, Janika, Maia ja Norbert. Kõikjal valitses vabadus. Nii riigis kui ka meiesuguste noorte hinges. Olime võitjate põlvkond. Võisime alustada täiskasvanuelu, ilma et raudne eesriie või kommunismitont oleks meid rõhunud.

[-]

See oli üks kummaline aeg. Sirbi ja vasaraga ehitud väärtusetud paberilipikud, mida ametlikult ka rubladeks nimetati, olid käibelt kadunud ja nende asemel kirendasid tengelpungades rõõsad kroonid, millega polnud aga suurt midagi peale hakata. Poeriiulitel haigutas enamjaolt tühjus. Õnnelik oli see, kel kapis suhkru- ja soolakotid. Puudus oli kõigest: kütusest, jalanõudest, hügieenitarvetest. Poes ei müüdud enam isegi rinnahoidjaid, ehkki poistele see tõtt-öelda meelehärmi ei valmistanud.

Janika oli lukustanud oma rinnad mingisuguste pajalappe meenutavate bikiinide taha, mille ta oli nähtavasti tagasihoidlike käsitööoskuste varal ise õmmelnud, kuid Maia polnud oma intiimpesule krossigi raisanud. Tema lühtrid kumasid läbi väljaveninud T-särgi, mida olin mõned aastad varem näinud ta vanema venna seljas.

Bensiini, mida meie tubli ЕЅiguli agaralt pГµletas, oli Ainari isa hankinud haltuurat tehes. Meie vanematel polnud seda Гµnne, et valuutaga kaubeldes muinasjutulist varandust kokku krahmata. IgaГјks pidi ise vaatama, kuidas endal hinge sees hoida.

Kohalik Luivere kolhoos, mis kandis vist paberil ikka veel Lenini auväärset nime, oli hakanud pille kokku pakkima