Proua Pamplemousse ja tema hurmavad hГµrgutised
Rupert Kingfisher
Proua Pamplemousse peab Pariisi linnas jõekaldal pisikest poodi. Kui Madeleine sinna juhtub sisse astuma, näeb ta, et sel müüakse kõige kummalisemaid, erilisemaid ja täiesti uskumatult maitsvaid hõrgutisi, mille sarnaseid maailmas ei ole. Nõiduslikus keskkonnas seisame koos Madeleine’iga vastamisi tema vastiku onuga, ja appi tuleb ka kass Camembert.
Text copyright В© Rupert Kingfisher 2008
Illustrations copyright В© Sue Hellard 2008
All rights reserved
This translation of Madame Pamplemousse and Her Incredible Edibles is published by Egmont Estonia Ltd. by arrangement with Bloomsbury Publishing Plc.
Eestikeelne väljaanne © Egmont Estonia 2017
ISBN 978-9949-78-410-3 (epub)
Esimene peatГјkk
Pariisi linnas jõekaldal, peatänavast kaugemal, kitsal ja käänulisel kõrvaltänaval asub pood. Pisike, veidi kulunud moega poeke, mille sildil on värv pleekinud, varikatus ukse kohal on tolmune ning aknaklaasid tumedad ja tahmased. Sildile ukse kohal on kirjutatud „Hõrgutised“. See on toidupood, kus müüakse kõikvõimalikke haruldasi ja võõrapäraseid toiduaineid. Ent need ei ole üksnes haruldased ega ka üksnes võõrapärased, sest see poeke kuulub proua Pamplemousse’ile,
ja tema mГјГјb kГµige kummalisemaid, kГµige haruldasemaid, kГµige imelisemaid, kГµige erilisemaid ja kГµige uskumatumalt maitsvamaid hГµrgutisi kogu maailmas.
Poekeses sees on jahe ja lõhnab kergelt muskuse järele ning valgust annavad seal ainult küünlad. Võbelevates varjudes võib näha laest alla rippumas võimsaid vorstikimpe ja kuivatatud maitsetaimi, küüslaugu- ja tšillipipravanikuid ning suuri soolasingikäntsakaid. Juustud on laotud ritta tumerohelistele lehtedele ning seinad on maast laeni kaetud riiulitega, millele on tihedalt lükitud pudeleid ja kummalise kujuga purke.
Ent kui sa täpsemalt uurima hakkad, siis näed, et vorstid ei ole lihtsalt vorstid, vaid piisonivorstid musta pipraga, metsseavorstid punaveiniga ning minotaurosesalaamid salvei ja aed-liivateega. Muude lihatoodete hulgast võid leida soolatud raptorisabasid, pterodaktülosepeekonit, suitsutatud mõõkhambulise tiigri sisefileed ja türannosauruse keelt tarrendis. Juustud lõhnavad sõnulseletamatult ja mõned neist on valmistatud ammu-ammu, juba keskajal. Igale topsile ja purgile on peenes lillas kirjas peale märgitud selle sisu: skorpionisabad suitsu-küüslauguõlis, krokodillineerud mustikaveinis, kobraajud mustasõstramarinaadis, grillitud piraajad vaarikakastmes, elektriangerjapasteet küüslaugu ja mustade ploomidega, valgehai uimed banaanilikööris ning hiidkalmaari kombitsad jasmiinimaitselises tarrendis.
Poe keldrikorrusele viib keerdtrepp ning seal, pika pimeda koridori lõpus, on uks. Uks, mis on alati lukus. Sest just selle ukse taga valmistab proua Pamplemousse oma kõige haruldasemat hõrgutist – hõrgutist, mida müüakse imetillukeses purgis, mille sildile ei ole kirjutatud ühtegi sõna. Silt on tühi ja retsept on salajane, sest see on kõikidest poe hõrgutistest kõige maitsvam, kõige imelisem, lihtsalt kirjeldamatult oivaline söögipoolis.
Kuid ehkki proua Pamplemousse müüb maailma kõige maitsvamaid toiduaineid, ei ole tema poeke Pariisis sugugi kuulus. Ja ega proua Pamplemousse seda tahagi. Ta teenib piisavalt, et mõnusasti ära elada. Ta ärkab igal hommikul rõõmsalt, joob väikese tassitäie kanget kohvi, avab seejärel oma poekese ja teenindab kliente ning suhtleb kaubatoojatega. Päikeseloojangul aga meeldib talle üle kõige istuda koos kass Camembertiga
oma rõdul katuste kohal ja arutada päevasündmusi pudeli kannikeseõieveini taga.
Camembert oli kunagi hulkuv tänavakass. Ta sattus poodi ühel õhtul pärast eriti hirmsat kokkupõrget karja Siiami kassidega. Kakluses kaotas Camembert ühe silma, kuid see pole kõneväärt selle kõrval, mis juhtus Siiami kassidega. Ütleme nii, et sellest õhtust peale t