LapsepГµlvelГµhn

Peeter Sauter

„Kollektsioneerin lõhnu (küll vaid oma peas ja hinges). Ja neid järgides liigun nagu koer läbi maailma. Naiselõhn, pannkoogilõhn, kuuseoksalõhn… need aitavad üles leida elus vajaliku. Aga käivitavad ka mälu ja mälestused…“ Peeter Sauter pakub pildikesi, kirjeldusi, lõhnu, maitseid lapsepõlvest ja teismeaastatest ning lähedaste, ennekõike vanemate portreid. Puutumata ei jää nõukogude aja absurdsused, isaks ja täiskasvanuks olemine, armastus ja suhted, lugemise ja kirjutamise roll tema elus. Autor püüab lapsepõlve lahti kaevates paremini aru saada oma praegusest minast.

Peeter Sauter

LapsepГµlvelГµhn

Sissejuhatus

„EI SITU SINNA, KUHU KÜKITAB.“ See vene ütlemine tuli vahepeal paar korda meelde. Ja tunne, et see sobib mulle. Sobib mind kirjeldama ja selline ma tahangi olla. Silme ette tuleb pilt arglikust krantsist, kes jookseb, külg veidi ees, ja vaatab ärevalt sinna-tänna. Häda tal nagu oleks ja kõhklevalt kükitab ta korra sittuma (kõhkleb, sest ei tea, kas siin sobib üldse kükitada, kas on lubatud), samas ehmub millegi peale või märkab midagi huvitavat ja unustab kohe, miks ta üldse kükitas, ja jookseb vinderdi-vänderdi saba seljas ei tea kuhu edasi. Jah, selline olen ma vist paratamatult, ja siis olengi juba hea meelega.

Ega ma ei tea, millele vene ütlejad fraasiga viitavad. Kas ebaaususele ja teesklusele, et näe, kükitab küll, aga tegelikult situb salaja oma hunniku hoopis teise kohta, ehk otse meie ukse ette. Kahtlane tüüp.

Minu jaoks pole selles krantsis siiski kuigipalju teadlikku kelmi, ta on pigem pea laiali otsas ja segaduses, mida peale hakata oma hädaga ja kuhu paigutada see maailmas. Kuhugi ei oska paigutada ei oma häda ega iseennastki. Ise sa oledki see oma häda, krants! Sa justkui oled seal, kus me sind näeme, aga tegelikult oled arvatavasti end salaja sokutanud hoopis mujale. Kas sa ise tead, kes ja kus sa oled? Sa ei vasta, ei haugata, vahid ainult ärevalt ringi. Ajad oma saba taga, endal perse sitane. Nojah, selge pilt. Mis sinusugusega ikka peale hakata.

No see on peaaegu nagu vürst Mõškin. Nii et võrreldes end koeraga, kes ei situ sinna, kus ta kükitab, on mul samas ka suurushullustus (koos alaväärsuskompleksiga) nagu Dostojevski tegelastel. Pole muidugi teada, kas Dostojevski ise oleks minus oma tegelast näinud, kardetavasti mitte. Õnneks ei saa seda siiski kunagi teada.

Pärast koondamist ma enam uut tööd ei otsinud. Kust ma lugesin: hakka tegema, mis sulle meeldib, ja sa ei pea enam kunagi tööle minema. Jah, ega see alati lihtne ole. Tööl käies tuleb vahel surutis, miks ma teen asja, mida kogu täiega teha ei taha. Ja kui tööl ei käi, ei tea ikka, mis see oleks, mida nii väga teeks. Pealegi sigineb vahel hõre tunne – kas ma pean vastu nii elades? Saan maksud makstud? Hea küll, ma kirjutan, aga kas ei vaadata varsti, et mida asja, see ei tee ju mitte midagi. Olen hulga aastaid tööl käinud ja nüüd arvatavasti ei oska enam ilma töökohata hästi hakkama saada.

Alguses oli tunne, nagu oleksin pensionile jäänud. Ja kuna elasin nagu pensionär, hakkasin kiiresti paksuks minema ja vanaks jääma. Hambad lagunesid, tulid järjest igasugu haigused. Nagu pensionärile kohane.

Olgu, magan kaua, keeran külge, vaatan unenägusid. Poolunes tulevad ka niisama pildid. Tihti on need pildid minevikust ja omavahel segiläbi aetud. Näen mosaiiki oma elust nagu filmi. Eelkõige inimestest. Eelkõige lähedastest.

Kui ma saan need killud kokku panna, kas siis tuleb mingit sorti minapilt? See, keda ja kuidas, mida ma mäletan, peaks kirjeldama mind. Miks ma minapilti tahan, olen ma endale nii huvitav? Loodan ma minapilti selgitades ja kokku pannes jõuda paremasse seisu, tasakaalu?

Ma ei tea. Seda peaks küsima alateadvuselt – miks ta näitab mulle unenägusid ja üksiolekus viskab ette pilte minevikust. On tal mingi plaan või mängib niisama ja peksab segast? Igatahes ei taha mu alateadvus suurt targemaks saada ega