Marmorluik. LapsepГµlveromaan

Jelena Skulskaja

"Marmorluik" (lapsepõlveromaan) on ebahariliku ja huvitava ülesehitusega: selles lõikuvad tavatul moel kolm liini. Autor jutustab oma sõjajärgsest lapsepõlvest, keerulistest, isegi piinarikastest peresuhetest, kooliaastatest, noorusest; näitab kummastavast ja süngest vaatenurgast Tartu Ülikooli, esitab ootamatu portree Juri Lotmanist, räägib sõprusest Juhan Viidingu, Sergei Dovlatovi ja paljude teistega. Teiseks liiniks on väljamõeldud sürrealistlikud novellid, mis on siiski tõukunud tegelikest sündmustest, need näitavad, kuidas elu tõsiasjad muunduvad kunstiks, kuidas sünnib kirjanik. Ja kolmas liin – originaalne vaatenurk suurtele kirjandusteostele, mis on Jelena Skulskajat mõjutanud, kujundanud tema kunstimaitset, saanud osaks tema elust. Kõik kolm liini sulanduvad omapäraseks pildiks inimesest ajastute, riigi, linna, ühiskonna taustal; pildiks kirjanikust, kelle elu liigub just nii, et pakkuda toitu loomingule – nii rõõmus kui mures.

Jelena Skulskaja

Marmorluik LapsepГµlveromaan

Fotod

Jelena Skulskaja arhiiv: lk 8, 9, 16, 34, 42, 58, 61, 62, 64, 82, 87, 88, 90, 92, 97, 123, 130, 138, 146, 154, 164, 168, 174, 194, 212, 217, 226, 229, 238, 252 (joonistus Vladimir Makarenko)

Margit Randmäe: lk 12, 52, 97

Kaks virsikukivi

MU TÜTREKE ISTUB nišis tillukesel taburetil. Seinad on laotud ebaühtlasest klaasist, see on kumer ja lühinägelik. Voolikud ripuvad alla, nende küljes punsuvad aeglaselt ja raskelt kiikudes klistiiripritsid. On veel hiiglaslikud pesukausid, mille sarnasus suvila moosikeetmise kaussidega mõjub ligitõmbavalt, aga selle peibutise tagant paistavad läbitorgatud raskete mahlatilkadega kirsid, just nagu see tilk, mis just tema sõrmekesest pigistati, ja kausid haiglalõhnadega täitusid. Aga tema istub taburetil nišis nagu lavasügavuses, ning kaaliumpermanganaadiga mäkerdatud ja ladestunud mustusega kaetud kummeeritud eesriie on eest ära tõmmatud; ta istub vaikselt, nagu oskavad istuda ainult lapsed, kes ootavad õnnetust. Ja ma tean, mis temaga kohe juhtub. Ma tean, et talle pannakse ette raske lihunikupõll, nagu ta oleks ühel nõul nendega, kes talle kohe lähenevad, ja tahaks ise ka, et veri laiali ei pritsiks; ta pigistab kohe silmad kinni ja avab suu; kõigepealt torgatakse mõlemad mandlid kõvera süstlanõelaga läbi ja siis rebitakse välja ja need kukuvad järgemööda põllele; ja ta langetab pea, näeb neid ja jätab kogu eluks meelde. Ja jääb igaveseks vihkama läbitorgatud raske mahlatilgaga kirsse ja noorukiebemetes virsikuid, sest nende poorsed ja külgejäänud viljalihaga kivid meenutavad mööda põlle veerenud kurgumandleid. Ja valgetes anumates kõlisevad külmad metallist arstiriistad, kõlisevad nii, et pärast on talumatu vaadata tänaval puhkpilliorkestreid.

Ta istub paljana taburetil, ta on nelja-aastane, ja kГјsib kinnitust otsides:

„Ma elan siin praegu veidike, eks?“

Ja pilk libiseb Гјle ebatasase pungitava klaasi.

„Emme, ma elan siin praegu veidike, eks?“

Ja pГјГјab ette kujutada, kuidas siin oleks vГµimalik koduneda ja end sisse seada.

Ma näen kõike seda kerge kõõrdpilguga, kuna kõige rohkem tahaksin ma praegu suitsu teha. Võib-olla ka napsi, aga kõigepealt suitsu. Ma hakkan köhima, kui ma kaua suitsetanud pole, kui suits ei hoova kopsudesse. Sigaret on pelgupaik; see on ahi, milles tuli surub vastu siibrit ja tahab välja pääseda, aga ta ei tohi, ta on luku taga, kui ta just ei rebi enda küljest ega viska vasest ajuesisele punast räbalat, lendlevat jälge ruugest kassist, kellest perenaine oleks nagu juba turjast kinni saanud, see aga viipaks ikka veel käpaga süldivaagnale. Niisiis, puud laotakse mugavamalt ahju ja mu isa, pigistades suitsunud sõrmede pruunide küüntega sigaretti, hakkab kohe lugema luuletust armsast poisikesest, kes tahab saada luuletajaks, teadmata, milliseid marutõbiseid hunte viiuldajate radadel kohata võib. Ja ma olen ise nelja-aastane, tuli tungib ahjust välja nin