Valged varesed

Ene Hion

See on lugu lastest, kes kistakse ajaloo pöördelisel hetkel elu hammasrataste vahele. Käib Teine maailmasõda. Sadakond eesti last evakueeritakse Venemaale. Aeg on heidutav, aateline, surmatoov, kuritegelik, aga neile lihtsalt lapsepõlv. Sattusin raamatu tegelastega kokku ajal, mil rahvas laulis öistel laulupidudel, maa oli vabadusihast tiine, meedia kees poliitikast. Kuues meel ütles, et sellest inimlaste peal läbiviidud ebatavalisest eksperimendist ei saa mööda minna. Salvestasin ja panin kirja, mis sest, et tol hetkel tundus lugu mulle endalegi minevik, mil juba hall habe suus. Aeg polnud veel küps meenutusteks. Kas neid lapsi päästeti või represseeriti, õpetati või loputati, keelitati või sunniti? Ja samas on loos kuhjaga koomikat. Ilma huumorita oleks juhtunut võimatu seedida. Siin on kirjas tõestisündinud episoodid. Tegelaste jutustusi on tihendatud, nimesid muudetud. Loo igas tegelases võib olla midagi mitme reaalse isiku saatusest. Võiksin kujutleda ennast kirjanikuks. Aga seda ma ei ole. Saan esitada vaid ajakirjaniku fiktsiooni, vaadata suuri sündmusi tavaliste inimeste seisukohast.

Hion Ene

Valged varesed

PГјhendatud neile, kelle jutustuste, fotode ja dokumentide pГµhjal see raamat on kirjutatud

Ma Гјtlen veel Гјks kord

KUIDAS ALUSTADA, kui olen pika mõtlemise järel otsustanud ümber jutustada ühe omaenda raamatu?

„Ära alusta sõnaga mina,” on soovitanud kogenud meister.

„Ära ole vanamoodne,” hoiatab noor kolleeg.

Ja ma alustan … minaga.

TEAN, POLE MINU EGA KELLEGI TEISE SÜÜ, et käesoleva raamatu tegelaste saaga on jäädvustamata, kuigi see on ehe tükk meie kirjust ajaloost. Üritasin aastate eest lugu raamatusse raiuda, aga pean ausalt tunnistama, et ei saanud hakkama. Palun vabandust, aga ma polnud osanud näha ja veel vähem aru saada, mis toimus ekstreemsesse olukorda sattunud väga noorte inimeste kogukonnas, mis õnnemäng nende elu oli. Esmapilgul on jutt täiesti arusaadavatest asjadest: aususest ja valelikkusest, pettumustest ja lootustest. Kuid lihtne on see kõik tõesti vaid esmapilgul. Ükski asi pole tegelikult nii lihtne, hea või halb, nagu esimese hooga paistab, ükski juhus pole kunagi vaid juhus.

Pean jõu kokku võtma ja ammuse loo läbi kirjutama, et vabaneda sissekasvanud sõjakoormast, mis istub vist kõigis sõjaaja lastes. Olin kümneaastane, kui sõda algas. Enamik inimesi elab oma elu ära mõtlemata, et on võimalikud sündmused, mis ei sobi sirgjoonelisse elumustrisse.

Siin on lugu lastest, kes kistakse ajaloo pöördelisel hetkel elu hammasrataste vahele. Käib Teine maailmasõda. Aastal 1941 evakueeritakse sadakond eesti last Venemaale. Aeg on heidutav, aateline, kangelaslik, surmatoov, kuritegelik, aga neile lihtsalt lapsepõlv.

SATTUSIN RAAMATU TEGELASTEGA KOKKU AJAL, mil rahvas laulis öistel laulupidudel, maa oli vabadusihast tiine, meedia kees poliitikast. Kuues meel ütles, et sellest inimlaste peal läbiviidud ebatavalisest eksperimendist ei saa mööda minna. Salvestasin, korjasin kokku ja panin kirja, mis sest, et tol hetkel tundus lugu mulle endalegi minevik, mil juba hall habe suus. Mis sest enam rääkida?! Taasehitatakse iseseisvat riiki, mõtteis on homne päev, uhkus Eesti üle jne.

Tegin asjaosalistega raadiosaateid, mis olid eetris üle 20 aasta tagasi. Raamatu kirjastamine käis alles sovetlikult, võttis aega, aga tehtud siiski sai.[1 - Ene Hion, Saatust ei valita. Intervjuud, meenutused, dokumendid, fotod. Tallinn, Kirjastus Olion, 1990.] Kohusetundest talletasin ka selle osa materjalist, mis siis tundus kasutu, tühine või vildak.

Ilmunud raamatu väärtus oli dokumentaalsus, suurim puudus aga kiirustamine. Aeg polnud veel küps, oli keeruline aru saada, millised on head ja millised halvad päevad. Kas päästeti või represseeriti, õpetati või loputati, keelitati või sunniti? Ja samas on loos kuhjaga koomikat. Ilma huumorita oleks nendega juhtunut võimatu seedida.

Teadlased ei tarvitse uskuda ig