Räestu raamat

Lauri Sommer

Võromaa sydames on kaardilt leitamatu Räestu kylä, autori maailma keskpunkt. Lõunaeestilistes panoraamides saavad hääle Virunuka kalme inimesed ja rahvasuu, kohalikud romantikud Adson ja Jaik, vanavanemad, lapsepõlv, kassid, jõed, kivid, teised, kolmandad ja veel Keegi.

igal metsal ja igal maanurgal on oma keel, hääletu ja sõnatu, mida õpid mõistma silme kaudu siis, kui ise oled selle kohaga kuidagi hingeliselt yhte kasvanud.

    JUHAN JAIK “Pombi ja Siukuningas”

KUHU MUL MINNA

Metsa taga on yks kollane maja, kuhu tee viib vahtrapuude vahelt. Kunagi seda lõpuotsa polnudki. Aga nyyd tuled piki sammaldunud kivide rida, mis sajandi eest oli piiriaed, teed kolme kase juures käänaku ja varsti ta paistabki. Tiigist mööda ja kohal. Yle õue läks kolm sissetallatud jalgrada. Maja juurest pesuköögi juurde, sealt lauda juurde ja laudast maja juurde. Neid käisid vanad tööd tehes nii palju, et need olid mulda kulunud. Väikesed suundusid, mis kuhu – keldrisse, puukuuri, vanale prygimäele või aeda. Käin neil ju minagi. Vahel tallan mõne raja metsast puid tuues porile või puukuuri käies lume sisse jäälibedaks. Või kyhveldan talvel, nii et nina tatine. Suitsusauna manu viiv rada pole õnneks ka päris kadunud. Kunagine suurem karjatee on mutimullahunnikutest myhklik, mõnikord komberdan seda pidi kuusepakke täis käruga ja Onu sõidab sealt vahel oma maasturiga. Või seisab teeharul lõikuskuu öösi põllurentniku kombain, mille paagist kylavargad proovivad kytust näpata. Kunagi tallasid lehmad selle suvel tolmama ja tõid sygisel pori lauta. Ymber talu moodustub ka pisem ringtee, kus piimaauto käis ja mida mööda ennevanasti kiirust joosti. Aiarada pysib kogu aeg nii vaevumärgatavalt olemasolevana ja on kõige ilusam tulpide paiku, kui ta peenra juures teeb õndsa kaare pisikese õunapuu ja vana aida poole minnes. Rohi pole siis veel suur myyr, vaid erkroheline ja hämaruses annab tulbiõite punane selle taustal sydamelähedase värvide kooskõla. Orutee kukub endiselt mäest alla ja rebased armastavad seal yhele kohale oma hunnikuid jätta, harilikke hulkurite visiitkaarte. Suusarajad talvel on iga kord erinevad. Kestavad ainult järgmise tuisu ja sulani. See ärapyhkimine on ilus. Pärast võid sõita hoopis mujalt. Suusateid tegid palju mu onud ja Ema, kõigi äkiliste allalaskmiste, lagemaa lusti ja visade tõusudega. Laanetee viis siit yle Vasara Lepisty poole. Koolilapsed käisid seda ja kes muidu juhtus. See oli vabariigi tulekust saadik unarule jäänud, aga olevat läinud aastal taastatud. Harv asi selles kaduvate metsateede ajas. Peaks vaatama minema. Kolhoosiaegne ja ilmselt sajandivanune töötee läks siit Zooru-Sännä maanteele Viru tallide manu. Sealt pole olnud sõitmist oma 15 aastat. Meie mant sinna suundunud rajalõik on nyyd põld. Metsateed, mida kunagised käinud talust tallu, omapead ja marjul, on samblal veel aimatavad kymnete peale kukkunud puude alt ja astudes mööda neid samblavahesid või okkapõrandaga koridore, mis ikka imekombel pysivad, kerkib jalgesse mingi soojus. Yhes kohas on kidur tamm yle raja kaardunud, moodustades justkui Teise Maailma sissekäigu. Sealt edasi on hingeldamisi, harva. Aga tavaliselt tuleb ikka rägastik, noored kuused keset teed ja pehastunud tormimurd. Siis tuleb käia risti-rästi või astuda edasi seal, kust kitsed on läinud. Mõned rajad, mida palju hulkund, pole mitme aasta taimede seest ja puude alt enam leitavad. Kuidas minna maasikale, kui seal asemel on võsa, heinamaale, mis juba lagendikega noor mets, kunagise lemmikmännini, mille alumiste oksteni enam ei ulatu? Vahel saab. Teed maastikul muutuvad siis teedeks kujutluses. Astun sisse paari paika, kuhu teistel pole olnud aega konnata. Iga inimese sees ja aegade vahel käib ju pidev sulandumine. “Igavene praegu” on ainult unistus, mis korraks täitub ja jälle kaob. Siis tukun edasi seda und, millesse inimkond on ennast mõistnud. Ma pole end äratanud ja kas sellel kujul saakski? Kinnitan vist endale, et segavat on liiga palju, ä