Paleontoloogi päevaraamat

Kristiina Ehin

„1980ndatel olen Rapla tüdruk, keda on hakanud huvitama paleontoloogia. Eelajalooliste isendite uurimine täidab mingil määral musti auke, kus võinuksid olla mu juured. Porgandipeenras tuhnides leian karvase ninasarviku lõualuu ning Rapla kirikaiast märke seal kunagi mäletsenud mammuti- ja ürgveisekarjast. Vanaisa eest pean varjama oktoobrilapse märki, koolis aga ei tohi iitsatadagi, mida kõike kodus loetakse ja räägitakse. Olen kooli ja kodu vahel nagu jäässe külmuv pardipoeg, kes proovib viimast vaba veesõõri enda ümber lahti hoida. Aga ajastud vahetuvad äkki nii suure hooga, et kui poleks harjumust vana päevaraamatut pidada, võiks arvata, et on möödunud mitu elu. Äkki leian ennast hoopis ühest teisest Eesti väikelinnast, Viljandist, vaatan kärgpere emana järvepeeglisse ja näen täiesti teistsugust aega ja iseennast.” Kristiina Ehini sulest on emakeeles varem ilmunud kuus luule- ning kolm proosakogu. Tema looming on pälvinud nii kodumaiseid kui rahvusvahelisi preemiaid. „Paleontoloogi päevaraamat” räägib autori lapsepõlvest, kooli- ja noorusajast Raplas kirjanikest vanemate peres. Raamat koosneb isiklikku laadi mälupiltidest, kuid perepärimuse kaudu ulatub autor ka oma sünnieelsesse aega. Eelajalugu, lähiminevik ja olevik põimuvad kokku üheks kirevaks tervikuks, täiendades „Aja loo” sarja veel ühe läbitunnetatud loo võrra.

Kristiina Ehin

Paleontoloogi päevaraamat

Proloog

KUI ISA SAAB NELJAKÜMNEAASTASEKS, olen mina kahe ja poolene. Ja ma ei mäleta seda juubelipidu. Aga just siis, 1980. aasta märtsis, kingitakse isale suur must nahkkaantega raamat, milles on mitusada tühja valget lehte. Selle sisekaanele on kirjutatud õnnesoovid ja selle alla on kinkija värsisepp teinud kalligraafilise avalöögi.

Elumerel julgelt sГµudku sinu aer,

uusi haljaid lehti kasvatagu naer.

Aga isa ei jõuagi seda kingitust kasutama hakata. Ühel heal päeval vinnan selle kirjutuslaua alumisest sahtlist välja ja märgistan kogu kaane roosa rasvakriidiga enda omaks. Isal pole viitsimist pahandama hakata ja nii jääbki see mulle.

Kui veidi suuremaks saan, tunnen vaistlikult, et pean selle omandi ema, isa ja õdede eest ära peitma. Viin selle üles kõrvalhoone lakka vana kummuti sahtlisse ning käin seda seal aeg-ajalt täiendamas ja imetlemas. Peidan raamatu valgete lehtede vahele oma aastate jooksul kogunenud aardeid: loodusloo muuseumi metsisetopise sabast salaja tõmmatud sitikasinise sule, vanaisa treipingi alt leitud vaskse treilaastu, koomiksitega välismaa nätsupabereid, kusagilt ajalehest välja lõigatud Michael Knighti ja Allar Levandi pildid ning palju muud.

Elektrikust naabrionult pika lunimise peale saadud pealuuga sildi Ära roni, tapab! kleebin õdedele ja tädilastele hoiatuseks saapaliimiga otse kaanele.

I osa

OLED SA TГ•EGA RAPLAST PГ„RIT VГ•I?

Alev

RAPLA LINN. MU LAPSEPГ•LVES kutsuti seda aleviks ja see oli kuidagi loomulikum.

Millal me alevisse läheme? Kus ema on? Alevis. Too alevipoest piima. Hakkame alevisse minema.

See alev oli meist vaevalt poole kilomeetri kaugusel. Sirgjooneline asfalttee viis meie maja juurest otse keskusesse – sinna, kus oli jäätiseputka ja paar poodi.

Eemalt paistis valge Eesti-aegne pangahoone ja sellest veidi paremal kaks kirikutorni. Seal oli juba alev. Meie elasime viilkatusega majas otse Viljandi maantee ääres. Ümberringi seisid nagu joonlauaga tõmmatud rivis meie maja sarnased majad, mille taga olid aiad. Kas see oli ka alev? Ma ei tea. Kunagi olid siin vist talumaad. Millalgi oli alev need maad kruntideks jaotanud. Ka minu vanaemale ja vanaisale eraldati krunt ja nad said oma nelja tütrega kolida tellisetehase tööliste barakist alevile lähemale…

Vanaisa ehitas seda maja mitu aastat ja 1956. aastal sai see peaaegu valmis. Vanaisa värvis maja kollaseks. Kollane on maja värv, ütles ta. Muud värvid ei kõlbavat. Hiljaaegu aga rääkis mu tädi, et kui ta oli kunagi oma tuppa kollase tapeedi pannud, siis oli vanaisa, tema isa, käskinud uue panna. Tolle