Otsijate Läte
Meckron Seraph
See südamlik ja siiras kaasaegne muinasjutt kirjeldab värvikalt ning liigutavalt ühe noore poisi teekonda unistuste otsimise teel nende leidmiseni, läbides eepilist teekonda Otsijate Lätteni – kõigi soovide täitumise allikani. Sellel muinasjutulisel teekonnal täis lõbusaid, mõistatuslikke ning elutarku sümbolirikkaid õppetunde, satub poiss kokku kirevate muinasjutuliste tegelastega nagu looduslaps Layla, Isand Tuul, noor Kapten Kutt tulevikust, Emand Maa, Jõerahva kuningad ja paljud teised. Hingeliigutavalt looduslähedase, puhta ning lapseliku kirjutamisstiiliga kutsub autor nii väikseid kui ka suuri lugejaid kaasa muinasjutulisse maailma, mis soojendab südant ning rikastab hinge.
Meckron Seraph
Otsijate Läte
Kangelane sГјnnib unistusest
Elas kord üks poiss nimega Jared. Tal olid kõige heasüdamlikumad ema ja isa – memm ja taat. Neil oli väike majake suure metsa ääres, veidi kaugemal kõikidest küladest. Paljud ei pidanud neid väga rikkaks, sest memmel ja taadil polnud palju vara. Paljud aga pidasid neid rikkaimateks, sest neil polnud seda kunagi vajagi.
Taadil oli veski, mida nimetati “võluveskiks”, sest veski – justkui täiesti tavaline veski – jahvatas jahu, millest küpsetatud sai võis ravida kõiki haigusi. Sellepärast käis külarahvas pidevalt taadi juures jahu jahvatamas, andes taadile osa jahvatatud jahust. Memmel aga oli ahi, mida nimetati “võluahjuks”, sest saadud jahust küpsetas memm saiakesi, mis aitasid pimedail näha kõike seda, mida nägijad ei näinud ja nägijail aitasid näha kõike seda mida pimedad nägid. Need saiakesed aitasid inimestel leida tee. Memm ja taat saatsid saiakesi ka külainimestele, keda peeti vaesteks, et nad oma rikkust näha võiksid.
Kuna memm ja taat olid juba küllaltki kõrges vanuses, oli neil vaid üks laps. Nad pidasid teda alati kõige suuremaks varaks. Meie kangelane Jared oli 16-aastane poiss, kes oli vaatamata kõigele alati rõõmus ja ta ei muretsenud kunagi. Tema kindel ja iseseisev kehahoiak ning laiad õlad olid justkui tõestus sellele, kuidas ta on alati suurima heameelega valmis igale katsumusele ja tormile vastu astuma. Nii lõputu oli tema austus kõige elava vastu. Ta tänas siiralt kõike igal hetkel.
Tema kõige suurimaks sooviks oli olla kauneima, valgusrikkaima tähe kõrval, mis aitaks tal leida maailma ilusaimat lauset, mis kunagi üldse on olnud või tulnud.
Ühel päeval ütles ta vanematele, et tahab minna Otsijate Metsa, mis asus nende maja taga, et sealt leida see, millest ta oli unistanud. Kõik vanad inimesed kutsusid seda metsa nii, kuid keegi ei osanud öelda kust see nimi pärit oli. Jared aga arvas, et leides vastuse sellele küsimusele, leiab ta ka oma unistused.
Muidugi tema heasüdamlikud memm ja taat olid nõus teda teele saatma, pakkudes kaasa taadi jahvatatud jahust memme küpsetatud pirukaid, kui poiss neid valmistada aitab. Jaredile meeldis see mõte, sest ta ju nii väga armastas taadi ja memme saiakesi.
Kõigepealt läks ta taadile appi jahu jahvatama, ise sel ajal küsides:
“Isake, kes õpetas veskit sellist jahu jahvatama?”
Taadike vastas:
”Mina.”
”Aga kuidas sina oskad võlujahu jahvatada?” päris Jared uudishimulikult edasi.
”Kui sa tead, kui palju heateost endale nõuda, oskad sinagi!” vastas taadike muiates.
“Aga kust sina seda tead, palju igalt inimeselt nõuda?” jätkas Jared oma küsimustega.
”Eks ikka südame järgi, pojake, ikka südame järgi…” oli taadi vaikne ja heasüdamlik vastus, ulatades poisile jahu mida viimane, olles rahul taadi vastusega, memmele viima jooksis.
Memm ootas teda juba köögis, olles käised üles käärinud, naeratades justkui armunud noor neiu lilleaasal ja lausus naljatades:
“Kui meie suur Otsija suudab üles leida minu kadunud küpsetusvaagna, siis võib ta mind küpsetamisel aidata.”
Jared näitas näpuga memme seljataga olevale käterätile, mille alla oligi see salapärane nõu peidetud, ise aga võidukal ilmel naljatades nina püsti ajades. Ta ju teadis, et memmel