Kuupaiste heiastused
Edith Wharton
Susan Branch ja Nick Lansing on kõrgseltskonna satelliidid, kelle elujärg sõltub jõukate sõprade heatahtlikkusest. Hetketuju ajel otsustavad nad abielluda ning nautida aasta sõltumatut elu, mida võimaldavad pulmadeks saadud tšekid ja mesinädalate veetmiseks pakutud häärberid. Abieluleppe juurde käib aga klausel, et teine antakse vabaks kohe, kui tekib väljavaade abielludes parem partii teha. Noorpaari õnn hakkab peale esimest Como järve ääres veedetud kuud murenema, kui nad on sunnitud kolima Veneetsiasse, kus egotsentriline ja silmakirjalik seltskond paneb proovile nende enesekindluse, väärtushinnangud ja armastuse. Sotsiaalne surve on nii tugev, et viib noored abielulahutuse lävele. Õnneks on ilmas tähtsamaid asju kui luksus ja lõbujanu, nende teadvustamine toimub aga läbi valu ja vaimse kasvamise.
Edith Wharton
Kuupaiste heiastused
ESIMENE OSA
I peatГјkk
Neile heiastus kuu – nende mesinädalatel – üle järvevee, mis oli romantilise joovastuse lavapildina nõnda kuulus, et nad olid üpris uhked, et polnud kartma löönud selle oma isiklikuks lavakujunduseks valimise ees.
“Oli vaja täielikku huumorimeele puudust või sedavõrd suurt talenti nagu meil, et selle eksperimendiga riskida,” arvas Susy Lansing, kui nad vältimatult vajalikul marmorist balustraadil rinnutasid ning jälgisid, kuidas nende kahkjas kettakujuline kaitsevaim laotab oma võluvaiba vetele nende jalge ees.
“Jah, või Streffordi villa laenamine,” täiendas ta abikaasa, kiigates ülesmäge, kus läbi puuokste helendas pikk madal valev riba, millele kerkiva kuu valgus hakkas andma valge maja fassaadi kuju.
“Oh jäta, meil oli viie koha vahel valida. Kui vähemalt Chicago korter kaasa arvata.”
“Meil ju oli – ja sina paned imeks!” Mees asetas käe naise käele ning puudutus uuendas hämmastavat erutusseisundit, mida nende seikluse kaalutletum vaatlus naises alati tekitas… Endale iseloomulikul viisil lisas ta lihtsalt, oma rahulikult narritaval toonil: “Või kui me korterit arvesse ei võta, siis – ma vihkan kiitlemist – arvesta teisi: Violet Melrose’i maja Versailles’s, sinu tädi villa Monte Carlos ja see nõmm kah veel!”
Susy teadis, et nõmme mainimine on tundlik teema, siiski nimetas ta seda erilise rõhuga, nagu tahaks kindlaks teha, et mees ei saaks teda nende uhkete nimede alandamises süüdistada. Kuid abikaasal ei paistnud sellist tahtmist olevat. “Vaene vana Fred,” märkis ta vaid; ning naine pillas hoolimatult: “Oh, noh…”
Mees hoidis endiselt ta kätt ning kuni nad mõne aja vaikides seisid öö lembelises embuses, tundis naine vaid sooja hoovust, mis voolas peopesast teise, kuni kuuvalgus nende all tõmbas oma maagilise joone kaldast kaldani.
Viimaks kõneles Nick Lansing, Susy abikaasa. “Maikuus oleks Versailles’s olnud võimatu: kogu meie Pariisi seltskond oleks meid kahekümne nelja tunniga jalust maha jooksnud. Ja Monte Carlo jäi ära seepärast, et see on just niisugune koht, kuhu kõik arvavad meid minevat. Niisiis – kogu austuse juures sinu vastu – polnud vaja palju vaimujõudu rakendada, et otsustada Como kasuks.”
Susy reageeris otsekohe sellele tema vaimujõu alahindamisele. “Oli ikka päris palju vaja vaielda, et sind veenda – me saame Comos pilkealuseks jäämisest üle!”
“Aga, mina oleksin eelistanud midagi tagasihoidlikumat; vähemalt nii ma mõtlesin, et peaksin, kui siia jõudsime. Nüüd näen, et see koht on piisavalt totakas – välja arvatud täiuslikult õnnelike inimeste jaoks; ja et see koht on niisama hea kui iga teine.”
Naine ohkas õndsalikult nõustudes. “Ja ma pean ütlema, et Streffy on muutunud. Koguni need sigarid – kes talle sinu meelest need sigarid andis?” Ja ta lisas mõtlikult: “Sa hakkad neist puudust tundma, kui peame lahkuma.”
“Oh, kuule, ära täna õhtul parem lahkumisest räägi. Kas me ei viibi praegu väljaspool aega ja ruumi…? Kas tunned nende eksootiliste taimede lõhna: mis see on? Stephanotis floribunda?”
“V-vist küll… Jah, vist kül