Merejutud

Lembit Uustulnd

Kõigest paarkümmend aastat tagasi sai Saaremaale nagu välismaalegi ainult spetsiaalsete lubade alusel, mille olemasolu kontrollisid nõukogude piirivalvurid tähelepanelikult nii Kuivastu sadamas kui ka Kingissepa lennuväljal. Igaks paadikasutuseks tuli kohalikust piirivalvekordonist saada rangelt märgitud kellaaegadega luba ja mere ääres päevitades pidi isikut tõendav dokument käepärast olema, sest mine sa tea, äkki paned ujuvmadratsiga üle mere putket.    Täna, kui võib tellida pileti Pariisi ja homme, unustades passi koju lauanurgale, sinna ka lennata,  kõlab kõik eelnev kuidagi imelikult. Millised meeletud muutused on toimunud nii ühiskonnas, meis endis kui kogu maailmas üldse! Tänasel päeval oleme kogu selle mineviku püüdlikult ja kiiresti unustanud ning harjunud mõttega, et see kõik oli väga ammu ja väga vale.  Tegelikult ei olnud see üldsegi ammu. Nagu praegu, nii olid ka siis inimestel oma tööd, mured ja rõõmud ning totakast riigikorraldusest aitas üle ja mööda saada nali, huumor ning optimistlik meelelaad.

Raamatu väljaandmist on toetanud Eesti Kultuurkapital

Toimetanud Marika Mikli

Kaane kujundanud JГјri Jegorov

В© Lembit Uustulnd, 2009

ISBN 978– 9985–3–1852–2

Kirjastus Varrak

Tallinn, 2009

www.varrak.ee

TrГјkikoda OГњ Greif

ISBN 978-9985-3-2445-5 (epub)

Digiteerinud Eesti Digiraamatute Keskus 2012

Jõuluämber

Alanud oli kõik väga ilusasti. Mootorlaev „Doris” väljus Bangkokist 17. detsembril ning ka kõige tagasihoidlikumate arvestuste järgi oleks meeskond jõululaupäeva õhtu pidanud vastu võtma Hiinas, Gaolani sadamakai ääres. Ilmaprognoos pakkus põhjakaare tuult tugevusega 5–6 palli, mis iseenesest pole küll soodus, kuid on täiesti kõlbulik meresõiduilm. Kui aga olime saanud välja Siiami lahest ja pööranud otsa Lõuna-Hiina merre, leidis kinnitust vana tõsiasi – prognoose tehakse kuival maal kontorilaua taga, kuid meri ennast raamidesse suruda ei lase. Kusagil ilmakatlas olid mingid frondid risti ja ninapidi kokku jooksnud ning nüüd kihutas Daisy-nimeline taifuun Vaikse ookeani avarustelt Taiwani ja Filipiinide vahele, Bashi väina suunas. Samale trassile jäi juhuslikult ka Gaolan.

Daisy, nagu naisterahvale kohane, oli pirtsaka ning ettearvamatu loomuga. Satelliidifotol võttis tsüklon enda alla 300-miilise läbimõõduga ovaalse valge ala, mis end kiiresti lähemale pressis. 50 miili kaugusel taifuuni keskmest oli tuule kiirus 75 m/s ja laine kõrgus 18 m, mida reaalsuses on üsna raske isegi ette kujutada.

Daisy suutis ilma mõjutada 600–700 miili raadiuses ning nüüd ässitas ta salakavalalt raevukaks ka Lõuna-Hiina mere mussoontuuled, mis lähenevast monstrumist julgust saades upitasid end 9–10-palliseks tormiks.

Kapten Liivakul oli valida kahe variandi vahel – kas proovida rammida otse vastu lainet, mis oli lühem tee sadamasse, või sõita poutidega, nagu tegid seda vanasti purjelaevad, jättes tuule ja laine kord 25 kraadi paremasse, siis jälle 25 kraadi vasakusse pardasse. Mõlemad variandid tundusid viletsad. Esimese puhul oli plussiks lühem vahemaa, aga samas kaotaks laev vastu tuult rühkides vähemalt poole kiirusest ja lainelöögid ähvardaksid alust purustada. Teisel juhul lõikas vöör laine selgroo läbi ning sellel ei olnud täit jõudu laeva materdada, kuid samas pikenes tee sadamasse ja kaugemale nihkus ka varju jõudmine. Ükskõik mis ajahetkel kaotatud tund võis hiljem kurjalt kätte tasuda, sest üle Vaikse ookeani lähenes pirtsakas ja pahatahtlik Daisy, vääramatult nagu raudteerong. Kõik see kokku muutis meeskonna morniks ja kapteni murelikuks. Juba viis päeva polnud inimesed saanud korralikult puhata. Ükskõik kuidas sa ennast kois ka kinni ei kiilunud, olid varsti ikkagi põrandal, kus ringiratast kihutasid sahtlitest ja riiulitelt alla sadanud raamatud, isiklikud asjad, dokumendid, paberid ning kõikvõimalik muu koli, mida torm oma äranägemist mööda ümber püüdis paigutada.

Selline oli asjade seis 90 meetri pikkusel mootorlaeval „Dor