Esseed

Oscar Wilde

Oscar Wilde´i nimi on lugejatele ilmselt tuttav juba varasematest tõlgetest, nagu on teada ka tema värvika ja traagiliselt lõppenud elu seigad. Käesolevas kogumikus on tõlgitud tema loominguprobleeme, kunsti ja elu vahekordi käsitlevad esseed "Valetamise allakäik", "Sulg, pliiats ja mürk", "Kriitik kui kunstnik", "Maskide tõde" ning "Inimese hing sotsialismi ajal". Esseedele on lisatud ka "Readingi vangla ballaad".

Oscar Wilde

Esseed

VALETAMISE ALLAKГ„IK

Tähelepanek

DIALOOG

Osalised: Cyril ja Vivian

Tegevuspaik: Гјhe maamaja raamatukogu Nottinghamshires

CYRIL: (tuleb terrassilt klaasuksest sisse): Kulla Vivian, ära sulge ennast kogu päevaks raamatukogusse. Õhtupoolik on imeilus. Õhk on oivaline. Metsas on udu nagu punakaslillad õied ploomipuul. Läheme lebame rohul, suitsetame sigarette ja naudime loodust.

VIVIAN: Naudime loodust! Mul on rõõm öelda, et selle võime olen ma täielikult minetanud. Meile räägitakse, et kunst paneb meid armastama loodust rohkem kui varem, et see avab meile looduse saladused ning et pärast hoolikat Corot’ ja Constable’i uurimist näeme looduses seda, mis meil enne kahe silma vahele oli jäänud. Minu oma kogemus kinnitab, et mida enam me kunstiga tegeleme, seda vähem me hoolime loodusest. Tegelikult näitab kunst meile looduse plaanipäratust, selle kummalist tahumatust, erakordset ühetoonilisust ja täielikku lõpetamatust. Loodusel on muidugi head kavatsused, aga nagu Aristoteles on öelnud, ei suuda ta neid ellu viia. Kui ma vaatan mingit maastikku, näen ma tahtmatult kõiki selle vigu. Looduse ebatäiuslikkus on aga meie õnn, sest muidu ei oleks meil üldse mingit kunsti. Kunst on meie südi protest, meie vapper katse näidata loodusele kätte tema õige koht. Mis puutub aga looduse lõputusse mitmekesisusse, siis on see puhas müüt. Looduses endas seda ei leidu. See on olemas üksnes loodust vaatava inimese kujutluses, fantaasias või väljaarendatud võimetuses näha.

CYRIL: Noh, sa ei pea ju maastikku vaatama. Sa vГµid rohul lebada, suitsetada ja vestelda.

VIVIAN: Aga loodus on väga ebamugav. Rohi on kõva, mügarlik ja niiske ja täis koledaid musti putukaid. Isegi Morrise kõige viletsam tööline suudab teha mugavama istme kui terve loodus. Loodus kahvatub mööbli ees „tänavalt, mis on laenanud oma nime Oxfordilt”, nagu on kunagi vastikult väljendanud poeet, keda sa nii väga armastad. Ega ma ei nurise. Kui loodus oleks olnud mugav, poleks inimkond kunagi arhitektuuri leiutanud, ning ma eelistan maju välisõhule. Majas tajume kõik õigeid proportsioone. Kõik on allutatud meile, kujundatud meile kasutamiseks ja nautimiseks. Isegi egotism, mis on inimese õigele eneseväärikusele nii vajalik, on tulenenud täielikult elust siseruumides. Väljas muutub inimene abstraktseks ja umbisikuliseks. Isikupära jätab ta täielikult maha. Ja loodus on ka nii ükskõikne, nii lugupidamatu. Iga kord, kui ma siin pargis jalutan, on mul tunne, et loodus ei hooli minust rohkem kui künkanõlval söövast veisekarjast või kraavis õitsevast takjast. Pole midagi ilmselgemat sellest, et loodus vihkab mõistust. Mõtlemine on kõige tervistkahjustavam asi maailmas ning inimesed surevad sellesse nagu igasse teisegi haigusesse. Õnneks pole mõte vähemalt Inglismaal nakkav. Meie kui rahva suurepärane kehaline areng on täielikult tingitud meie rumalusest. Ma loodan üksnes, et me suudame seda oma õnne suurt ajaloolist kantsi kindlana hoida veel palju aastaid, kuid kardan, et meid hakkab ohustama üleharitus, sest vähemalt kõik need, kes pole suutelised õppima, on asunud õpetama – just selleni ongi viinud meie vaimustumine haridusest. Nüüd aga mine parem tagasi oma tüütu ja ebamugava looduse juurde ja jäta mind poognaid lugema.

CYRIL: Kirjutad artiklit! See ei ole sinu äsjase jutuga päriselt kooskõlas.

VIVIAN: Kellele seda kooskõla vaja on? Juhmardile ja doktrinäärile, igavatele inimestele, kes jäävad tegutsemise kibeda lõpuni oma põhimõtete juurde, viivad reductio ad absurdum’i praktikasse. Minule kül